|
TALLINNA LINNAVOLIKOGU
|
|
|
|
OTSUS
|
|
|
|
|
|
Tallinn
|
19. veebruar 2009 nr 26
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Taotluse esitamine Riigikohtule ja volituse andmine
Toomas Vitsutile
|
|
|
|
|
|
|
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 7, kohaliku
omavalitsuse korralduse seaduse § 42 lg 1 p 2 ja § 45
lg 5 ning Tallinna põhimääruse § 29 lg 1 p 2 alusel
|
|
|
|
|
|
|
|
1. Kiita heaks juurdelisatud taotlus Riigikohtule maksukorralduse seaduse § 105 lõike 6 ning rahandusministri
19. detsembri 2009 määruse nr 51 “Riiklike maksude maksuhalduri poolt
hallatavate nõuete ja kohustuste arvestusse kandmise, tasumise ja tagastamise
kord“ § 11 lõigete 1 ja 2 kehtetuks tunnistamiseks seoses vastuoluga
kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatistega.
2. Volitada Tallinna Linnavolikogu esimeest Toomas
Vitsutit alla kirjutama otsuse punktis 1 nimetatud taotlusele.
3. Tallinna Linnakantseleil korraldada otsuse
punktis 1 nimetatud taotluse esitamine Riigikohtule.
4. Tallinna Linnavolikogu Kantseleil teha otsus teatavaks
Tallinna Linnakantseleile ja Toomas Vitsutile.
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Toomas Vitsut
|
|
Tallinna Linnavolikogu esimees
|
|
Tallinna Linnavolikogu 19. veebruari 2009
otsuse nr 26
LISA
|
|
|
|
Taotlus
|
|
|
|
|
|
Riigikohus
Lossi 17
50093 TARTU
|
Taotluse
esitaja:
|
Toomas
Vitsut
|
|
|
Tallinna
Linnavolikogu esimees
|
|
|
Vana-Viru tn 12
|
|
|
15080 TALLINN
|
|
|
Telefon: 694
3201
|
|
|
Faks: 694 3249
|
|
|
E-post: toomas.vitsut@tallinnlv.ee
|
http://www.tallinn.ee/est/linna_juhtimine/linnavolikogu_kantselei/ametlikud_teated/kirjandivoistlus
TAOTLUS
Tunnistada
kehtetuks maksukorralduse seaduse § 105 lõige 6 ning rahandusministri
19. detsembri 2009 määruse nr 51 “Riiklike maksude maksuhalduri poolt
hallatavate nõuete ja kohustuste arvestusse kandmise, tasumise ja tagastamise
kord“ § 11 lõiked 1 ja 2 seoses vastuoluga kohaliku omavalitsuse
põhiseaduslike tagatistega.
1. Faktilised asjaolud
1.1. 4. detsembril 2008 võttis Riigikogu vastu
maksukorralduse seaduse ja sellega seotud teiste seaduste muutmise seaduse.
Vabariigi President kuulutas nimetatud seaduse välja 18. detsembri 2008 otsusega
nr 388. Seadus avaldati 30. detsembril 2008 Riigi Teataja I osa
kande nr 58 artiklis nr 323 ning see jõustus 1. jaanuaril 2009.
Kõnesoleva seaduse § 1 punktiga 9 muudeti tervikuna
maksukorralduse seaduse (edaspidi MKS) § 105, mis reguleerib maksukohustuslasel
lasuvate rahaliste kohustuste tasumist ja tasaarvestamist.
1.1.1. Muudatuse tulemusena kehtib alates 1. jaanuarist
2009 MKS § 105 lõige 6 alljärgnevas redaktsioonis:
“(6) Maksukohustuslase rahalised kohustused tasutakse
või tasaarvestatakse kohustuste tekkimise järjekorras, välja arvatud
juhul, kui maksukohustuslane taotleb enne täitmise tähtpäeva käesoleva lõike
punktides 14–16 nimetatud kohustuste täitmise välistamist tasaarvestusest.
Ühe ja sama tähtpäevaga nõuete täitmisel võetakse aluseks järgmine järjestus:
1)
kohustusliku kogumispensioni makse;
2)
töötuskindlustusmakse;
3)
kinnipeetud tulumaks;
4)
sotsiaalmaks;
5)
füüsilise isiku tulumaks;
6)
maamaks;
7)
tollimaks;
8)
hasartmängumaks;
9)
aktsiisid;
10) raskeveokimaks;
11) residendist juriidilise isiku ja
mitteresidendist juriidilise isiku püsiva tegevuskoha tulumaks;
12) käibemaks;
13) kohalikud maksud;
14) intress;
15) sunniraha;
16) muud kohustused.“
1.1.2. MKS § 105 lõikes 9 sisalduv
volitusnorm delegeerib riiklike maksude maksuhalduri poolt hallatavate nõuete
ja kohustuste arvestusse kandmise, tasumise ja tagastamise korra kehtestamise
rahandusministrile.
1.2. MKS § 105 lõike 9 ja
tolliseaduse § 65 lõike 3 alusel kehtestas rahandusminister
19. detsembril 2009 määruse nr 51 “Riiklike maksude maksuhalduri
poolt hallatavate nõuete ja kohustuste arvestusse kandmise, tasumise ja
tagastamise kord“ (edaspidi määrus nr 51). Määrus avaldati 31. detsembril
2008 Riigi Teataja Lisa kande nr 105 artiklis nr 1500 ning see
jõustus 3. jaanuaril 2009.
1.3. Määruses nr 51 reguleerib
maksuhalduri poolt arvestusse kantud rahaliste kohustuste täitmist § 11,
mille kaks esimest lõiget kehtivad alljärgnevas redaktsioonis:
“(1) Arvestusse
kantud kohustused täidetakse ettemaksukontolt kohustuse täitmise tähtpäeva lõpu
seisuga arvestades “Maksukorralduse seaduse“ § 105 lõikes 6 toodud
järjekorda.
(2) Täitmist alustatakse
varaseima tasumise tähtpäevaga kohustustest.“
1.4. 1. jaanuaril 2009 jõustunud MKSis
tehtud muudatustega ja määrusega nr 51 muudeti seni kehtinud rahaliste
kohustuste tasumise ja tasaarvestamise korda. Alates sellest aastast kajastuvad
kõik maksukohustuslase ja Maksu- ja Tolliameti vahelised nõuded maksuhalduri
poolt hallataval niinimetatud ettemaksukontol. Uus rakendatav arvestussüsteem
võimaldab maksukohustuslasel tasuda oma maksukohustused ja muud rahalised
kohustused kasutades vaid ühte viitenumbrit. Ettemaksukontole tehtud
makse(te)ga loetakse tekkinud rahalised kohustused täidetuks, kui
maksukohustuslase tagastusnõue (s.o õigus saada tagasi seaduses ettenähtust
rohkem makstud maksusumma või muu enammakse) katab tekkinud rahalised
kohustused ning maksukohustuslane on tasumise tähtpäevaks esitanud
maksudeklaratsiooni.
Kuni 1. jaanuaril 2009 jõustunud muudatusteni arvati
MKSis nõuete tasumise kohta kehtinud regulatsioonist tulenevalt
maksukohustuslase poolt maksuhalduri pangakontole tasutud summad tema poolt
tasumisel näidatud rahaliste kohustuste katteks nende tekkimise järjekorras.
Maksukohustuslase rahaliste kohustuste täitmise järjekorda
sätestava MKS § 105 lõike 6 esimesest lausest tulenevalt on täitmisel
esmaseks kriteeriumiks kohustuse tekkimise aeg, st varasem nõue täidetakse
enne hilisemat ning seda hoolimata nõude liigist.
Määruse nr 51 § 11 lõike 1 kohaselt täidetakse
arvestusse kantud kohustused ettemaksukontolt kohustuse täitmise tähtpäeva lõpu
seisuga, arvestades MKS § 105 lõikes 6 toodud järjekorda. Sama
paragrahvi teisest lõikest tulenevalt alustatakse täitmist varaseima tasumise
tähtpäevaga kohustustest.
Ülalmärgitust nähtub, et alates 1. jaanuarist 2009 kehtivad
arvestusse kantud rahaliste kohustuste tasumise ja tasaarvestamise sätted ei
võimalda silmas pidada konkreetse maksu kogumise eesmärki ja maksu saajaks
oleva kohaliku omavalitsuse huve, kuna omavalitsusüksuse eelarvesse laekuma
pidavate riiklike maksude summade arvelt võidakse katta varem tekkinud
maksukohustuslase võlgnevusi teiste rahaliste kohustuste osas, mis seadusest
tulenevalt laekuvad üksnes riigieelarvesse.
2. MKS ja määruse nr 51 osas
põhiseaduslikkuse järelevalve teostamise alused
Põhiseaduslikkuse järelevalve
kohtumenetluse seaduse (edaspidi PSJKS) § 7 kohaselt võib kohaliku omavalitsuse volikogu esitada Riigikohtule taotluse
tunnistada väljakuulutatud, kuid jõustumata seadus või jõustumata Vabariigi
Valitsuse või ministri määrus põhiseadusega vastuolus olevaks või jõustunud
seadus, Vabariigi Valitsuse või ministri määrus või selle säte kehtetuks,
kui see on vastuolus kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatistega.
Seega on kohaliku omavalitsuse poolt sätte kehtetuks
tunnistamise taotluse esitamisel kaks eeldust:
1) tegemist
on jõustunud seaduse, Vabariigi Valitsuse või ministri määruse või selle
sättega;
2) akt või
säte on vastuolus kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatistega.
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis
16. jaanuaril 2007 kohtuasjas nr 3‑4‑1‑9‑06
tehtud otsuse punktis 16, et hindamaks, kas kohaliku omavalitsuse volikogu
taotlus on lubatav, tuleb kindlaks teha, kas taotlus on esitatud kohaliku
omavalitsuse põhiseaduslike tagatiste kaitseks ning kas kohaliku omavalitsuse
põhiseaduslike tagatiste riive on vaidlustatud sätte puhul võimalik. Seega on
taotluse lubatavuse seisukohalt oluline, et riive ei oleks ilmselgelt
välistatud.
Lähtuvalt ülalmärgitust selgitab taotluse esitaja kõigepealt
asjaolu, et tema poolt vaidlustatavad sätted on õigusnormid, mida on võimalik
põhiseaduslikkuse järelevalve korras vaidlustada. Seejärel analüüsib taotluse
esitaja ülalviidatud sätete vastuolu kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike
tagatistega ning viimases osas ka nende vastuolu Eesti Vabariigi põhiseaduse
(edaspidi PS) ja teiste seadustega.
2.1. MKS ja määruse nr 51 sätted on
põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse käigus vaidlustatavad sätted
2.1.1. PSJKS § 7 alusel põhiseaduslikkuse
järelevalve korras vaidlustatavaks aktiks on muuhulgas jõustunud seadus,
Vabariigi Valitsuse või ministri määrus, samuti nimetatud akti säte.
2.1.2. Nii Riigikogu poolt vastu võetud MKS kui
ka rahandusministri poolt kehtestatud määrus nr 51 on oma olemuselt
õigustloovad aktid, mille sätete kehtetuks tunnistamiseks võib kohalik
omavalitsus pöörduda PSJKS § 7 alusel Riigikohtu poole, kui kohaliku
omavalitsuse hinnangul on sätted vastuolus omavalitsuse põhiseaduslike
tagatistega.
2.2. MKS ja määruse nr 51 sätete vastuolu
kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatiste, põhiseaduse ja seadustega
2.2.1. Kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike
garantiide olemus
Kohaliku omavalitsuse põhiseaduslikud tagatised tulenevad PS XIV peatükis
sätestatud normidekompleksist. Sealjuures hõlmab kohaliku omavalitsuse
põhiseaduslik garantii kolme tasandit:
2.2.1.1. õigussubjektsuse garantii (kohaliku
omavalitsuse koha õiguslik tagamine terviklikus avaliku halduse
organisatsioonis, kus eri haldustasandid ja halduskandja esinevad omavahel
seotud ja tasakaalustatud süsteemina – kindlustab vertikaalse võimude
lahususe);
2.2.1.2. institutsiooni garantii (kohaliku
omavalitsuse kui õiguse institutsiooni säilitamine, s.t kohaliku omavalitsuse
iseseisev, omal vastutusel korraldamine);
2.2.1.3. subjektiivse õigusliku seisundi garantii
(kohaliku omavalitsuse garantii kohtuliku kaitse tagamine).
2.2.2. MKS ja määruse nr 51 sätted rikuvad kohaliku
omavalitsuse põhiseaduslikku tagatist
2.2.2.1. Käesoleval juhul vaidlustatavad MKS ja määruse
nr 51 sätted reguleerivad maksuseaduste kohaselt kohaliku omavalitsuse
eelarvesse laekuma pidavate riiklike maksude summade tasumise ja
tasaarvestamise administreerimist riikliku maksude maksuhalduri poolt.
Ülalmärgitud valdkonnaga seonduvad põhiseaduslikul tasandil eeskätt PS § 154
ning § 157, mis on seotud eeskätt institutsiooni garantiiga.
Üks olulisemaid kohaliku omavalitsuse põhiseaduslikke
garantiisid on konstitueeritud PS § 154 lõikes 1, mille kohaselt
kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused,
kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt.
PS § 154 lõike 2 kohaselt võib kohalikule
omavalitsusele panna kohustusi ainult seaduse alusel või kokkuleppel kohaliku
omavalitsusega. Seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike
kohustustega seotud kulud kaetakse riigieelarvest.
Tulenevalt kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (edaspidi
KOKS) § 6 lõikest 1 on omavalitsusüksuse ülesandeks korraldada
antud vallas või linnas sotsiaalabi ja -teenuseid, vanurite hoolekannet,
noorsootööd, elamu- ja kommunaalmajandust, veevarustust ja kanalisatsiooni,
heakorda, jäätmehooldust, territoriaalplaneerimist, valla- või linnasisest
ühistransporti ning valla teede ja linnatänavate korrashoidu, juhul kui need
ülesanded ei ole seadusega antud kellegi teise täita.
Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on lisaks
eelloetletutele omavalitsusüksuse ülesandeks korraldada antud vallas või linnas
koolieelsete lasteasutuste, põhikoolide, gümnaasiumide ja huvikoolide,
raamatukogude, rahvamajade, muuseumide, spordibaaside, turva- ja hooldekodude,
tervishoiuasutuste ning teiste kohalike asutuste ülalpidamist, juhul kui need
on omavalitsusüksuse omanduses. Nimetatud asutuste osas võidakse seadusega ette
näha teatud kulude katmist kas riigieelarvest või muudest allikatest.
Lisaks KOKS § 6 lõigetes 1 ja 2 loetletud
ülesannetele täidab omavalitsusüksus riiklikke kohustusi, mis on talle pandud
seadusega või mis tulenevad selleks volitatud riigiorgani ja antud volikogu
vahelisest lepingust (KOKS § 6 lõige 4).
KOKS § 6 lõige 5 sätestab, et kohalikule
omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud kaetakse
riigieelarvest. Riigieelarve seaduse (edaspidi RES) § 9 lõike 1
kohaselt kaetakse seadusega kohaliku omavalitsuse üksusele pandud riiklike
kohustustega seotud kulud eraldistega riigieelarvest.
Vastavalt PS § 157 lõikele 1 on kohalikul
omavalitsusel iseseisev eelarve, mille kujundamise alused ja korra sätestab
seadus. Kohaliku omavalitsuse eelarve ja raamatupidamiskohustusega seonduv on
seaduse tasandil täiendavalt reguleeritud kohaliku omavalitsuse korralduse
seaduses ning valla- ja linnaeelarve
seaduses. PS 157 lõige 2 annab kohalikule omavalitsusele õiguse
seaduse alusel kehtestada ja koguda makse ning panna peale koormisi.
2.2.2.2. Kuna kohaliku omavalitsuse ülesanneteks on
kõikide kohalikku elu puudutavate küsimuste otsustamine ja korraldamine ning
selle kõrval ka riigi poolt antud avalike ülesannete täitmine, on loomulik, et
kohalikule omavalitsusüksusele peavad olema garanteeritud küllaldased rahalised
vahendid ehk piisav tulude baas kohalikul omavalitsusel lasuvate kõigi
ülesannete efektiivseks ja nõuetekohaseks täitmiseks.
PS §‑d 154 ja 157 on käsitletavad kohaliku
omavalitsuse finantstagatisi sätestavate põhiseaduslike normidena. See, kas rahalised vahendid tagatakse
kohalike maksude kehtestamise võimaluse, riiklike maksude otse kohalikku
eelarvesse laekumise või riigieelarvest tehtavate eraldistega, on seadusandja
pädevuses otsustada.
Nii kohalike omavalitsuslike ülesannete kui ka riiklike
kohustuste nõuetekohane täitmine eeldab, et kohalikul omavalitsusel on selleks
piisavalt raha. Kohalike omavalitsuste rahastamise mehhanism, mis tagaks
kohalikele omavalitsustele piisavad rahalised vahendid, on PS §‑st 154
tulenevalt riigi ülesanne.
Riigikohtu üldkogu märkis 19. aprillil 2004 kohtuasjas
nr 3‑3‑1‑46‑03 tehtud otsuse punktis 23, et PS § 154 lõike 2 täitmise seisukohalt on oluline,
kas kohalike omavalitsuste rahastamise süsteem tervikuna tagab selle, et
kohalike omavalitsuste üksused saavad riigilt piisavalt rahalisi vahendeid.
2.2.2.3. 15. oktoobril 1985 Strasbourgis
sõlmitud Euroopa kohaliku omavalitsuse harta (edaspidi EKOH), mille
ratifitseerimise seadus jõustus 1. aprillil 1995, artikli 9
lõike 1 kohaselt on kohalikel võimuorganitel riikliku majanduspoliitika
raames õigus piisavatele rahalistele vahenditele, mida nad võivad oma volituste
piires vabalt kasutada. Sama artikli lõikest 2 tulenevalt on kohalike
võimuorganite rahalised vahendid vastavuses neile PS ja seadusandlusega seatud
kohustustega. EKOH artikli 9 lõige 4 sätestab, et rahandussüsteem,
millele tuginevad kohalike võimuorganite rahalised vahendid, peab olema
piisavalt mitmekülgne ja paindlik, et pidada sammu neile pandud ülesannete
täitmiseks tarvilike kulutuste tegeliku muutumisega.
Seega
tagab ka EKOH kohalikele omavalitsustele nende pädevuse teostamiseks piisavate
finantsvahendite olemasolu, mida viimased saaksid vastavalt volituse piiridele omal
äranägemisel kasutada. Rahalised
vahendid peavad olema piisavad, arvestades ülesannete täitmiseks vajaminevaid
kulutusi ning nende mahu muutumist ajalises perspektiivis.
2.2.2.4. PS § 154 lõige 2 ja § 157
ning EKOH artikkel 9 annavad koostoimes kohalikule omavalitsusele
õiguspärase ootuse ehk usalduskaitse, et riik tagab kohalikule omavalitsusele
pandud ülesannete täitmiseks piisava tulubaasi nii perspektiivis kui ka
iga-aastaselt. Rahaliste vahendite mittetagamine on käsitletav PS §‑st 10
tuleneva õiguskindluse printsiibi elemendiks oleva õiguspärase ootuse põhimõtte
riivena.
Kuigi õiguspärase ootuse põhimõte ei ole spetsiifiline PS XIV peatükis
sätestatud kohaliku omavalitsuse tagatis, vaid üldine põhimõte, mis kehtib
ennekõike põhiõigussuhetes, on see õigusriigi põhimõttest (PS § 10)
tulenevalt rakendatav ka põhiseaduses nimetatud riigiorganite omavahelistes
suhetes ja riigi ning kohaliku omavalitsuse vahelistes suhetes. Nimetatud
põhimõtte kohaselt on igaühel õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav
seadus jääb kehtima. Sellest põhimõttest tulenevalt peab igaüks saama temale
seadusega antud õigusi ja vabadusi kasutada vähemalt seaduses sätestatud
tähtaja jooksul ning seaduses tehtav muudatus ei tohi olla õiguse subjektide
suhtes sõnamurdlik (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
30. septembri 1994 otsus kohtuasjas nr III‑4/A‑5/94).
Tallinna Linnavolikogu on seisukohal, et õigustloovate aktide
sätted, mis seavad ohtu kohaliku omavalitsuse finantstagatised, rikuvad
kohaliku omavalitsuse põhiseaduslikke garantiisid.
2.2.2.5. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve
kolleegium rõhutas 7. detsembril 1994 kohtuasjas nr III‑4/A‑9/94
tehtud otsuses põhimõtet, mille kohaselt ei oma täidesaatev riigivõim õigust
kohalikule omavalitsusele seadusega ettenähtud tulusid riigieelarve kasuks
ümber jagada. Teisisõnu puudub täidesaatval võimul õigus arvata
riigieelarveliste tulude hulka riiklike maksude maksuhaldurile laekunud
maksutulu selles osas, mis vastavalt maksuseadusele peab laekuma maksumaksja
elukohajärgsele kohaliku omavalitsuse üksusele.
Kuna maksukohustus tekib vahetult seaduses sätestatud
teokoosseisu saabumisel (MKS § 31 lõige 2), tekib koos
maksukohustusega automaatselt kohaliku omavalitsusüksuse subjektiivne õigus
maksuseaduses sätestatud osale maksulaekumistest.
PS § 57 kohta antud õigusteadlaste kommentaaride
kohaselt võib kohaliku omavalitsuse õigus oma ülesannete täitmiseks vajalikele
vahenditele olla rikutud, kui riik (riiklike maksude maksuhalduri kaudu) ei
taga riiklikust maksust kohalikku eelarvesse laekuva osa õigeaegset või
ettenähtud ulatuses laekumist.
2.2.3. MKS ja määruse nr 51 sätetest
tuleneva kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike garantiide rikkumise sisu
2.2.3.1. Maksuseadustes maksude laekumist
reguleerivad sätted
2.2.3.1.1. Tulumaksuseaduse (edaspidi TuMS) § 5
lõike 1 punkti 1 kohaselt laekub maksumaksja elukohajärgsele kohaliku
omavalitsuse üksusele 11,93% residendist füüsilise isiku maksustatavast tulust,
arvestamata TuMS 4. peatükis sätestatud mahaarvamisi.
TuMS § 5 lõike 2 alusel kehtestatud
rahandusministri 19. detsembri 2008 määruse nr 54 “Füüsilise isiku
tulumaksu kohaliku omavalitsuse üksustele eraldamise kord“ (edaspidi määrus
nr 54) § 2 lõike 1 kohaselt eraldatakse tasutud tulumaksust
maksumaksja elukohajärgsele kohaliku omavalitsuse üksusele TuMS § 5
lõike 1 punktis 1 sätestatud määrale vastav osa tema maksustatavast
tulust, arvestamata TuMS 4. peatükis sätestatud mahaarvamisi.
Omavalitsusüksusele eraldatava maksusumma arvutamisel ei arvata maksustatava
tulu hulka pensione ja kasu vara võõrandamisest.
Määruse nr 54 § 7 lõige 1 sätestab, et
kohaliku omavalitsuse üksusele eraldatakse tasutud tulumaksust sama määruse
§ 8 lõikes 1 sätestatud tähtpäevadeks ja ulatuses avansilised
eraldised, lähtudes kuu keskmisest tulumaksu eraldisest. Sama määruse § 8
lõikest 1 tulenevalt kantakse üldreeglina eelnimetatud avansiliste
eraldistena kohaliku omavalitsuse üksusele üle iga kuu 11. kuupäevaks 60%
ning 18. kuupäevaks 25% kuu keskmisest tulumaksu eraldisest.
2.2.3.1.2. Maamaksuseaduse (edaspidi MMS) § 6
sätestab, et maamaks laekub omavalitsusüksuse eelarvesse.
MMS § 13 lõike 2 alusel kehtestatud
rahandusministri 17. jaanuari 2001 määruse nr 10 “Maamaksuseaduse
rakendamise kord“ § 15 kohaselt kannab Maksu- ja Tolliamet tasutud
maamaksu linna- või vallavalitsusele üle vähemalt üks kord kuus.
2.2.3.1.3. Kohalike maksude seaduse (edaspidi KoMS)
§ 8
lõike 3, § 9 lõike 2, § 10 lõike 5 punkti 2,
§ 11 lõike 3, § 12 lõike 4, § 13 lõike 5, § 14
lõike 3 ja § 15 lõike 3 kohaselt laekuvad erinevad kohalikud
maksud kohaliku omavalitsuse eelarvesse.
2.2.3.2. Rahaliste kohustuste tasumise ja
tasaarvestamise korras tehtud muudatuste üldine olemus
1. jaanuaril 2009 jõustunud MKS muudatuste ja määrusega
nr 51 muudeti senist riigi ja maksukohustuslase vahelisest
maksuõigussuhtest tulenevate rahaliste kohustuste tasumise ja tasaarvestamise
põhimõtteid. MKS ja sellega seotud teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (333 SE II) seletuskirja (edaspidi seletuskiri)
kohaselt oli MKSis tehtavate muudatuste eesmärgiks senikehtinud rahaliste
kohustuste tasumise ja tasaarvestamise korras muudatuste tegemine.
Seletuskirja kohaselt kehtestab riiklike maksude maksuhalduri
poolt hallatavate nõuete ja kohustuste arvestusse kandmise, tasumise ja
tagastamise korra rahandusminister oma määrusega.
Seletuskirjas selgitatakse, et rahandusministri määruses sätestatakse
maksude tasumise süsteem, mis võimaldab maksukohustuslasel täita oma
maksukohustus, kasutades tasumisel vaid ühte viitenumbrit. Antud eesmärgi
saavutamiseks luuakse maksukohustuslasele üks ettemaksukonto. Sellele kontole
tehtud maksetega loetakse tekkinud maksukohustused ja -nõuded täidetuks, kui
maksukohustuslase tagastusnõue katab tekkinud rahalised kohustused ja
maksukohustuslane on tasumise tähtpäevaks esitanud maksudeklaratsiooni.
Vastavalt maksukohustuste tekkimise ajale ja kohustuse liigile toimub tasumine
automaatselt ning maksumaksja on seega vabastatud kõikidest tasumist
puudutavatest kohustustest, v.a õigeaegsest maksudeklaratsiooni esitamisest. Oluline
on aga rõhutada, et eelnev kehtib vaid eeldusel, et maksumaksja poolt on
maksuhaldurile üle kantud rahasumma, mis katab kõik isikul tekkinud rahalised
kohustused.
2.2.3.3. Kuni 2009. aastani kehtinud
kohustuste tasumise põhimõte
Kuni 1. jaanuarini 2009 kehtinud MKS § 105 lõike 4
redaktsioonis sätestatud põhimõttest tulenevalt arvati maksukohustuslase poolt
maksuhalduri pangakontole tasutud summad tema poolt tasumisel näidatud
rahaliste kohustuste katteks nende tekkimise järjekorras.
Muuhulgas oli maksukohustuslasel võimalik maksekorralduses
konkreetse viitenumbri ja selgituse märkimisega tasuda neid tasumisele
kuuluvaid riiklike maksude summasid, mis vastavalt maksuseadustele laekuvad
kohaliku omavalitsuse eelarvesse (füüsilise isiku tulumaks ja maamaks).
2.2.3.4. Rahaliste kohustuste tasumise ja
tasaarvestamise põhimõtted alates 2009. aastast ning nende vastuolu
kohaliku omavalitsuse põhiseadusliku tagatisega
1. jaanuaril 2009 jõustunud MKS ja määruse nr 51
rahaliste kohustuste tasumist ja tasaarvestamist reguleerivad sätted
eelkirjeldatud võimalust enam ette ei näe.
Maksukohustuslase rahaliste kohustuste täitmise järjekorra
sätestava MKS § 105 lõike 6 esimesest lausest tulenevalt on tasumisel
esmaseks kriteeriumiks kohustuse tekkimise aeg, st varasem nõue täidetakse
enne hilisemat ning seda hoolimata nõude liigist.
Seletuskirja kohaselt kohaldub lõike 6 teises lauses
toodud järjekord üksnes siis, kui isik ei ole oma maksukohustust täitnud
õigeaegselt ja kaks või enam kohustust langeb ühele päevale. Muudel juhtudel
täidetakse kohustused nende tekkimise järjekorras maksukohustuslase
tahteavalduseta ning maksukohustuslasele
on jäetud võimalus välistada automaatsest tasaarvestusest üksnes intressi,
sunniraha ja muude loetelus täpselt nimetamata rahaliste kohustuste (nt
rahatrahv) tasumise kohustus.
Tallinna Linnavolikogu hinnangul ei võimalda vastavalt
rahalise kohustuste tekkimise ajale rakendatav nõuete automaatse tasumise
süsteem silmas pidada riikliku maksu saajaks oleva kohalikku omavalitsuse kui
õigustatud subjekti huve ning TuMSis, MMSis ja KoMSis sätestatud maksude
jaotamise põhimõtteid, kuna viimasele laekuma pidavate füüsilise isiku
tulumaksu, maamaksu ja kohalike maksude summade arvelt võidakse katta varem
tekkinud võlgnevusi teiste nõuete osas, mis on seaduse kohaselt määratud
laekuma üksnes riigile. Järelikult on maksude tasumist reguleerivates sätetes
tehtud muudatustega loodud olukord, kus seadusega kehtestatud maksud ei pruugi
laekuda seaduse järgi maksu saajaks olevale kohalikule omavalitsusele. Samas ei
ole muudetud maksuseadustes sisalduvaid maksu laekumist reguleerivaid sätteid,
mille kohaselt peavad maksukohustuslaste poolt tasutud füüsilise isiku
tulumaksu (osaliselt), maamaksu ja kohalike maksude summad laekuma jätkuvalt
omavalitsusele.
Määruse nr 51 § 11 lõike 1
kohaselt täidetakse arvestusse kantud kohustused ettemaksukontolt kohustuse
täitmise tähtpäeva lõpu seisuga arvestades MKS § 105 lõikes 6 toodud
järjekorda. Sama paragrahvi lõikest 2 tulenevalt alustatakse täitmist varaseima
tasumise tähtpäevaga kohustustest.
Seega on kehtiva regulatsiooni valguses täiesti reaalne
olukorra tekkimine, kus maksukohustuslastel varasematel maksustamisperioodidel
tekkinud võlgnevused riigieelarvesse laekuvate maksukohustuste (nt käibemaksu
ja aktsiiside) osas kaetakse Maksu- ja Tolliameti poolt hallatavale
ettemaksukontole laekunud summade arvelt, mis on maksukohustuslase poolt
tasutud kohaliku omavalitsuse eelarvesse laekuma pidavate maksukohustuste
(füüsilise isiku tulumaks, maamaks) katteks.
Niisiis toob käesoleval ajal kehtiv
kohustuste tasumise ja tasaarvestamise kord endaga kaasa olukorra tekkimise,
kus riik saab maksukohustuslasel riigieelarvesse laekuva maksu osas
eksisteeriva võla kätte suures osas kohalikele omavalitsustele maksuseaduste
kohaselt ülekandmisele kuuluva maksutulu arvelt.
Seega ei halda riik kohaliku
omavalitsusüksuse eelarvesse laekuma pidavaid maksusummasid eesmärgipäraselt,
mille tulemusena ei laeku need maksuseaduses maksu saajana sätestatud
kohalikule omavalitsusele.
Sellist olukorda ei saa pidada kooskõlas
olevaks PS § 154 lõikega 2, TuMS § 5 lõike 1 punktiga 1,
MMS §‑ga 6, RES § 9 lõikega 1, EKOH artikli 9
lõigetega 1,2 ja 4 ega ka KoMS § 8 lõikega 3, § 9 lõikega 2,
§ 10 lõike 5 punktiga 2, § 11 lõikega 3, § 12
lõikega 4, § 13 lõikega 5, § 14 lõikega 3 ja § 15
lõikega 3.
Tallinna Linnavolikogu toob alates
käesolevast aastast tekkinud olukorra ilmestamiseks alljärgneva näite.
2.2.3.5. Näide Tallinna Linnavolikogu seisukohtade
ilmestamiseks
Aktsiisikaupade käitlemisega
tegeleval juriidilisest isikust maksukohustuslasel eksisteerib 2009. aasta
märtsis ligikaudu 1 000 000 krooni suurune maksuvõlg alkoholi-
ja tubakatoodetelt tasumisele kuuluvate aktsiiside osas, mis on tekkinud enne
aktsiisimäärade tõstmist soetatud aktsiisikaupade lattu varumisel. Järgmise
kuu, s.o aprilli 10. kuupäeval on maksukohustuslasel kohustus tasuda
maksuhalduri pangakontole 41 200 krooni töötajatele makstavatelt
töötasudelt kinnipidamisele kuuluvat tulumaksu ja 81 700 krooni
sotsiaalmaksu ning lisaks veel kõnesoleva kuu 15. kuupäeval 7000 krooni
2009. aasta maamaksu esimest osamakset. Maksukohustuslane tasubki
eelnimetatud maksu tasumise tähtpäevadel ettemaksukontole tasumisele kuuluvad
maksusummad, kuid jätab rahaliste vahendite nappuse tõttu endiselt tasumata
võlgnevuse aktsiiside osas.
Kuni käesoleva aastani kehtinud
põhimõtte kohaselt pidanuks
Maksu- ja Tolliamet arvama maksukohustuslase poolt maksuhalduri pangakontole
tasutud summad tasumisel maksekorraldustes näidatud rahaliste kohustuste (s.o
füüsilise isiku tulumaksu, sotsiaalmaksu ja maamaksu) katteks nende tekkimise
järjekorras.
Alates 2009. aastast kehtiva rahaliste kohustuste
tasumise ja tasaarvestamise korra kohaselt alustab maksuhaldur kohustuste
täitmist varaseima tasumise tähtpäevaga kohustustest ehk teisisõnu arvestab maksuhaldur ettemaksukontole
laekunud summad esmalt võlgnetava aktsiisisumma katteks ning seda hoolimata
maksukohustuslase tegelikust tahteavaldusest ning nõude liigist. Niisiis
väheneb maksukohustuslase poolt teostatud maksete läbi hoopis tema võlg aktsiiside
osas 129 900 (41 200 81 700 7000) krooni võrra,
kuid tekivad võlgnevused füüsilise isiku tulumaksu, sotsiaalmaksu ja maamaksu
osas.
Kohalikule omavalitsusüksusele ei kanta Maksu- ja Tolliameti
poolt füüsilise isiku tulumaksu ja maamaksu summasid üle enne seda, kui
varasemal maksustamisperioodil tekkinud maksukohustuslase võlgnevus muude
nõuete osas on ettemaksukontole laekuvate rahasummade arvelt kaetud. Võttes
arvesse MKS § 105 lõikes 6 sätestatud ühe ja sama tähtpäevaga nõuete
täitmise järjestust ning lähtudes asjaolust, et maksukohustuslasel tekkis
sotsiaalmaksukohustus tulumaksukohustusega samal ajal ning enne
maamaksukohustust, arvestatakse ettemaksukontole laekuvad rahasummad kohalikule
omavalitsusele laekuvate maksude katteks alles pärast seda, kui kontole
laekuvate summade arvelt on kustutatud võlgnevused aktsiiside ja sotsiaalmaksu
osas.
2.2.3.6. Uued rahaliste
kohustuste tasumist ja tasaarvestamist reguleerivad sätted on ebaõiglased
füüsilisest isikutest maksumaksjate suhtes
Käesoleva taotluse punktis 2.2.3.5 toodud näite põhjal
on ilmne, et uuest rahaliste nõuete tasumise ja tasaarvestamise korrast tingituna laekub
kohalikule omavalitsusüksusele maksuseadustega ettenähtud maksutulu
märkimisväärse hilinemisega või jääb maksukohustuslase edaspidise maksejõuetuks
muutumise korral koguni olulisel määral laekumata. Seeläbi muutub kohaliku
omavalitsuse maksutulu prognoosimatuks, mis omakorda mõjutab otseselt
omavalitsuse poolt oma kohustuste täitmist ja selle kvaliteeti. Siinkohal tuleb
silmas pidada, et üleüldine maksejõuetuse kasv on üha raskemaks muutuvas
majanduslikus olukorras süvenev tendents. See võib omakorda kaasa tuua
olukorra, kus kohalik omavalitsusüksus on sunnitud oma ametiasutuste teenistujatele palkade
maksmiseks, riiklike maksude tasumiseks jms võtma krediidiasutusest
arvelduskrediiti või otsima teisi finantseerimisallikaid. Krediidi võtmine
tooks kohalikule omavalitsusele kaasa täiendavaid finantskulusid laenu
teenindamise näol, samas kui omavalitsusel puudub õigus saada riigilt
kompensatsiooniks intressi riiklike maksude maksuhalduri poolt kohalikule
omavalitsusüksusele tähtaegselt üle kandmata jäetavatelt maksusummadelt.
Täiendavalt väärib tähelepanu asjaolu, et MKS § 115
lõikes 6 tehtud muudatusest tulenevalt laekub alates 1. jaanuarist
2009 maksukohustuslase poolt tähtpäevaks tasumata jäetud maksusummalt
arvestatud ja tasutud intress üksnes riigile, mitte enam maksu laekumise kohta
ehk teiste seas ka kohalikule omavalitsusele. Maksutulu saajatele intressisummade edasikandmise
lõpetamist põhjendati seletuskirjas selle ebaproportsionaalse kulukusega. Seega on riik võtnud seadusemuudatusega
kohalikult omavalitsuselt ära täiendava tuluallika, mille arvelt oleks viimasel
võimalik täita avalikke ülesandeid. Kohalikele omavalitsustele seadusemuudatusest tuleneva alalaekumise kompenseerimiseks ettenähtud
füüsilise isiku tulumaksu omavalitsustele laekuva osa suurendamine 11,93%‑ni
tõotab aga Vabariigi Valitsuse poolt kokkulepitud negatiivse lisaeelarve raames
rakendatavaid meetmeid silmas pidades kujuneda väga lühiajaliseks (vt täpsemalt
taotluse punktist 2.2.3.9).
Lisaks eeltoodule varitseb
potentsiaalne oht ka tasutud töötuskindlustusmaksete ja sotsiaalmaksu
arvestamisel varem tekkinud ja täitmata jäetud maksukohustuste katteks, kuna
maksulaekumiste viibimise korral tekkida võivast finantsvahendite nappusest
tingituna võib küsitavaks muutuda füüsiliste isikute võimalus kasutada
ravikindlustusteenuseid ja saada töötuks jäämise korral sissetuleku osalist
kompensatsiooni tööotsingute ajal.
Linnavolikogu hinnangul on uus
rahaliste kohustuste tasumise ja tasaarvestamise kord ebaõiglane veel põhjusel,
et võimaldab riiklike maksude maksuhalduril katta juriidilisest isikust
tööandja riiklike maksude osas eksisteerivaid võlgu viimase poolt maksu
kinnipidajana maksuhaldurile ülekantud töötajatele tehtud väljamaksetelt
(palgatulult) kinnipeetud tulumaksu arvelt ning seda hoolimata
maksekorraldusele märgitud nõude liigist. Seetõttu riivab uus tasumise
korraldus ka füüsilisest isikust maksumaksja huve. Just Maksu- ja Tolliameti
poolt kohalikele omavalitsustele ülekantav residendist füüsilise isiku tulumaks
moodustab suurima osa omavalitsuse tulubaasist ning selle laekumise arvelt on
võimalik osutada töötajaks olevale füüsilisele isikule omavalitsusüksuse poolt
avalikke teenuseid.
2.2.3.7. Tallinna Linnavolikogu seisukohti kinnitab
maksulaekumiste analüüs
Et Tallinna linna kartused seadusega ettenähtud maksusummade
laekumata jäämise osas kaugeltki asjatud ei pruugi olla, näitab kasvõi Tallinna
Linnakantselei finantsteenistuse finantsplaneerimise osakonna poolt Maksu- ja
Tolliametist saadud andmete põhjal linna eelarvesse laekuva tulumaksu kohta
koostatud analüüs.
Nimelt kandis Maksu- ja Tolliamet
2009. aasta jaanuaris Tallinna linnale üle füüsilise isiku tulumaksu
340 223 009 krooni, mis on 28 697 015 krooni ehk
5,6% vähem kui 2008. aasta jaanuaris.
Tallinna Linnakantselei finantsteenistus tegi 29. jaanuaril
2009 järelepärimise Maksu- ja Tolliametile deklareeritud tulu ja tulumaksu arvestamise
kohta. Saadud vastusest selgus, et Tallinna linnas registreeritud tulu saajate
deklareeritud maksustatav tulu oli 2008. aasta detsembris
3 085 851 650 krooni, koos proportsionaalse osa aadressita
isikute tuluga kokku 3 100 168 269 krooni, mis on 71 208 754
krooni ehk 2,4% enam kui 2007. aasta detsembris.
Kohalikele omavalitsustele kantakse üle laekunud tulumaks
eelmise kuu deklareeritud maksustatavalt tulult, seega 2009. aasta
jaanuaris 2008. aasta detsembrikuu tulult. 2008. aasta detsembrikuu
deklareeritud maksustatav tulu Tallinnas oli 2,4% suurem kui 2007. aasta
detsembris. Seega võib eeldada, et Tallinnale 2009. aasta jaanuaris
ülekantud tulumaksu 5,6%‑line vähenemine 2008. aasta jaanuariga
võrreldes sai teoks ühelt poolt küll majanduskriisist tuleneva üldise
maksukohustuslaste maksuvõla suurenemise tõttu, kuid peamine põhjus peitub suure
tõenäosusega siiski alates 1. jaanuarist 2009 jõustunud maksuõigussuhtest
tulenevate kohustuste tasumise ja tasaarvestamise põhimõtetes.
Seda kinnitavad ka Maksu- ja Tolliametist saadud andmed
kohalike omavalitsuste tulude kohta tervikuna.
2008. aasta detsembris deklareerisid maksumaksjad ja
maksu kinnipidajad maksustatava tulu suuruseks, millest tehakse
tulumaksueraldisi kohalikele omavalitsustele, 8 716 970 056 krooni,
mis on 163 842 916 krooni ehk 1,9% enam kui 2007. aasta
detsembris. 11,9% sellest on 1 037 319 436 krooni.
Tegelikult kanti käesoleva aasta jaanuaris kohalikele
omavalitsustele tulumaksu üle aga 959 943 466 krooni, mis on 77 375 970 krooni
vähem kui arvestuslik tulumaks. Niisiis kanti Maksu- ja Tolliameti poolt
kohalikele omavalitsustele võrreldes 2008. aasta jaanuariga tulumaksu üle
69 867 596 krooni ehk 6,8% vähem.
2.2.3.8. Uued rahaliste
kohustuste tasumist ja tasaarvestamist reguleerivad sätted on vastuolus
proportsionaalsuse põhimõttega
Tallinna Linnavolikogu möönab, et
vaieldamatult on 2009. aasta algusest jõustunud maksuõigussuhtest
tulenevate rahaliste kohustuste tasumise ja arvestamise põhimõtetel terve rida
positiivseid külgi, seda eelkõige kohustuste haldamise hõlbustamise aspektist
lähtudes. Samas on linnavolikogu seisukohal, et nõuete administreerimisel
avalduv kohustuste tasumist ja tasaarvestamist reguleerivate sätete positiivne
mõju ei kaalu üles neid negatiivseid tagajärgi, mis kõnesolevate õigusnormide
rakendamisel kohaliku omavalitsuse jaoks kaasneda võivad ning linna
finantsteenistuse poolt teostatud tulumaksu laekumise analüüsile tuginedes juba
ongi käesolevaks ajaks kaasnenud.
Olukorras, kus seadusandliku võimu poolt kehtestatud
rahaliste kohustuste tasumist ja tasaarvestamist reguleerivad sätted ei
garanteeri riiklikust maksust kohalikku eelarvesse laekuva osa tähtaegset ja
ettenähtud ulatuses laekumist, tõstatub lisaks eelkirjeldatud finantstagatiste
riive kõrval küsimus kõnesolevate sätete vastavusest PS §‑st 11
tulenevale proportsionaalsuse põhimõttele.
Tagamaks
kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatiste säilimist, peavad selle
võimalikud piirangud olema eesmärgi saavutamiseks sobivad, vajalikud ja
mõõdukad.
Tallinna
Linnavolikogu on seisukohal, et MKS ja selle rakendusaktiks olev maksuhalduri poolt hallatavate nõuete tasumist reguleeriv
kord peaksid garanteerima maksude laekumise, lähtudes maksuseadustes
maksude laekumist reguleerivatest sätetest. Kui maksuseadusega nähakse ette
maksu laekumine kohalikule omavalitsusele, peavad maksude tasumist ja
tasaarvestamist reguleerivad normid tagama, et maksukohustuslaste poolt
maksuhalduri pangakontole tasutud maksusummad laekuksid maksuhalduri vahendusel
maksu saajale tähtaegselt ja tasutud ulatuses. Kui seadusandja eesmärgiks oli
tõepoolest maksude administreerimise lihtsamaks muutmine ja selles vallas riigi
haldussuutlikkuse tõstmine, siis ei tohiks sellel eesmärgil kehtestatud sätted
minna vastuollu maksuseaduste maksude laekumist reguleerivate normidega ega seada
ohtu kohalike omavalitsuste põhiseaduslikke garantiisid. Konkreetsel juhul ei
saa riigi poolt maksude administreerimise hõlbustamiseks kehtestatud sätteid
sobivaks pidada, kuna nendest tulenevalt ei halda riigi maksuhaldur kohaliku
omavalitsusüksuse eelarvesse laekuma pidavaid maksusummasid eesmärgipäraselt
ega taga nende laekumist kohalikule omavalitsusele. Tallinna Linnavolikogu arvates on põhimõtteliselt
ebaõige muuta üksnes maksude administreerimise tõhustamise huvides maksutulude
jaotamise põhimõtteid, seda eriti veel maksuseadustes vastavaid muudatusi sisse
viimata.
Rahaliste kohustuste tasumist ja tasaarvestamist
reguleerivate sätete mõõdukuse hindamisel tekib omakorda küsimus, kas isegi
juhul, kui maksude ja muude rahaliste kohustuste muudetud arvestuspõhimõtteid
kohasteks ja vajalikeks pidada, kaaluvad need üles potentsiaalse kahju, mis
nende rakendamisel kohaliku omavalitsuse finantstagatistele võib tekkida. Riiklike maksude maksuhalduri töö hõlbustamine ei saa
toimuda kohalike omavalitsuste põhiseaduslike garantiide arvelt.
Tallinna Linnavolikogu on arvamusel, et proportsionaalsuse
seisukohast on oluline, et riigi poolt kehtestatud meetmed rahaliste kohustuste
administreerimise hõlbustamiseks ei kujutaks endast ohtu kohaliku omavalitsuse
õigusele kohaliku võimu ülesannete täitmiseks vajalikele rahalistele
vahenditele. Eksisteerib reaalne oht, et kohalikule omavalitsusele meetmete
kohaldamisega kaasneda võiv kahjulik tagajärg võib üles kaaluda meetmega
saavutatavad maksuõiguslike nõuete administreerimist hõlbustavad positiivsed
tulemused.
Siinkohal olgu märgitud, et Tallinna linn juhtis MKS ja
sellega seotud teiste seaduste muutmise seaduse eelnõud menetlenud Riigikogu
tähelepanu seaduseelnõus esinevatele puudustele ning esitas omapoolsed
ettepanekud nende kõrvaldamiseks, kuid kahetsusväärselt ei pidanud seadusandja
linnaga sisulisse diskussiooni astumist vajalikuks ega esitanud ka omapoolseid
põhjendusi muudatusettepanekute arvestamata jätmise kohta.
2.2.3.9. Kokkuvõttev järeldus
Tallinna Linnavolikogu hinnangul esineb alates käesoleva
aasta algusest kohustuste tasumist ja tasaarvestamist reguleerivate MKS § 105
lõike 6 ning määruse nr 51 § 11 lõigete 1 ja 2 puhul
kohaliku omavalitsuse põhiseadusliku tagatise õigusvastane riive, kuna
eelnimetatud õigusnormidega sätestatud nõuete tasumise ja tasaarvestamise
põhimõtted ei taga riiklikust maksust kohalikku eelarvesse laekuva osa
õigeaegset või ettenähtud ulatuses laekumist. See omakorda võib suure tõenäosusega kaasa tuua
olukorra, kus kohalikele võimuorganitele laekuvad rahalised vahendid ei ole
vastavuses neile seadusandja poolt pandud ülesannetega ning seetõttu satub
löögi alla kohustuste nõuetekohase täitmise võimalikkus. Seda eriti veel
olukorras, kus Vabariigi Valitsuse poolt 5. veebruaril 2009 kabinetinõupidamisel
põhimõtteliselt heaks kiidetud ligi 8 miljardi krooni suuruse negatiivse
lisaeelarve raames nähakse ette residendist
füüsilise isiku maksustatavast tulust kohalikule omavalitsusüksusele laekuva
tulumaksu protsendi vähendamist 0,83 protsendipunkti
võrra, s.o 11,93%‑lt 11,1%‑ni.
Planeeritava
muudatuse jõustumise korral kujuneks kohalike omavalitsuste põhiseadusliku tagatise riive senisest veelgi
intensiivsemaks, kuna riigi tegevuse tulemusena vähendataks omavalitsuse
peamist tulubaasi komponenti. Sisuliselt plaanib riik kompenseerida üldisest
majanduslangusest tulenevat maksutulude alalaekumist kohalike omavalitsuste
tulubaasi arvelt, pannes viimased hetkeolukorraga võrreldes veelgi raskemasse
seisu. Tallinna Linnavolikogu hinnangul demonstreerib planeeritav
seadusemuudatus ilmekalt, et riik eelistab oma fiskaalhuve kohalike
omavalitsuste omadele, eirates sealjuures PSist tulenevat kohalike
omavalitsuste piisavate finantsvahenditega kindlustamise nõuet. Seetõttu
muutub kohalikele omavalitsusüksustele laekuva tulumaksu protsendi vähendamise
korral omavalitsuste jaoks senisest veelgi olulisemaks, et omavalitsustele
seadustega ette nähtud maksutulu laekuks reaalselt maksu saamiseks õigustatud
isikutele ehk kohalikele omavalitsusüksustele, mitte riik ei arvestaks
tasutavaid summasid riigieelarvesse laekuvate maksude osas tekkinud võlgade
katteks.
3. Allakirjutanu volitused taotluse
esitamisel
Tallinna Linnavolikogu pädevus pöörduda
ministri määruse tühistamiseks Riigikohtu poole tuleneb PSJKS §‑st 7.
KOKS § 42 lõike 1 punkti 2 kohaselt esindab volikogu esimees omavalitsusüksust
ja selle volikogu vastavalt seadusega, valla või linna põhimäärusega ning
volikogu poolt antud pädevusele.
Tallinna Linnavolikogu 10. oktoobri 1996 määrusega nr 27
kinnitatud “Tallinna põhimääruse“ § 29 lõike 1 punktist 2
tulenevalt linnavolikogu esimees esindab või volitab esindama Tallinna ja
linnavolikogu vastavalt seadusega, Tallinna põhimäärusega ning linnavolikogu
poolt antud pädevusele. Tallinna Linnavolikogu 19. veebruari 2009 otsusega
nr 26 volitas Tallinna Linnavolikogu volikogu esimeest esitama käesolevat
taotlust läbivaatamiseks Riigikohtule.
Tulenevalt ülalmärgitust on allakirjutanul olemas kõik
volitused käesoleva taotluse esitamisel Riigikohtule.
4. Tallinna Linnavolikogu selgelt väljendatud
taotlus
Lähtudes eeltoodust ning juhindudes PSJKS §‑st 7, PS §‑st 10,
§‑st 11 ja § 154 lõikest 2, TuMS § 5 lõike 1
punktist 1, MMS §‑st 6, RES § 9 lõikest 1, EKOH artikli 9
lõigetest 1, 2 ja 4, KoMS § 8 lõikest 3, § 9 lõikest 2,
§ 10 lõike 5 punktist 2, § 11 lõikest 3, § 12
lõikest 4, § 13 lõikest 5, § 14 lõikest 3 ja § 15
lõikest 3,
p a l u n :
4.1. Tunnistada kehtetuks maksukorralduse
seaduse § 105 lõige 6.
4.2. Tunnistada kehtetuks rahandusministri
19. detsembri 2009 määruse nr 51 “Riiklike maksude maksuhalduri poolt
hallatavate nõuete ja kohustuste arvestusse kandmise, tasumise ja tagastamise
kord“ § 11 lõiked 1 ja 2.
Lugupidamisega
Toomas Vitsut
Tallinna
Linnavolikogu esimees
Lisad:
1) maksukorralduse
seaduse ja sellega seotud teiste seaduste muutmise seadus;
2) rahandusministri
19. detsembri 2009 määrus nr 51 “Riiklike maksude maksuhalduri poolt
hallatavate nõuete ja kohustuste arvestusse kandmise, tasumise ja tagastamise
kord“;
3) Tallinna
Linnavolikogu 19. veebruari 2009 otsus nr 26.
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Toomas Vitsut
|
|
Tallinna Linnavolikogu esimees
|
