Kasutaja  
Parool

Hea kasutaja!


Tallinna õigusaktide registris olevat teavet enam ei uuendata, siit leiate enne 17. septembrit 2020 vastu võetud aktid.

Ajakohased õigusaktid on kättesaadavad Tallinna õigusaktide infosüsteemis Teele.

Abi saate kasutajatoe telefonil 6411 511 või e-posti aadressil teeleabi@tallinnlv.ee.

Seosed
Redaktsioonid

Linnavolikogu istungid
Linnavalitsuse istungid
Tallinna põhimäärus
Riigi Teataja
RT ingliskeelsed tõlked


Lihtsa otsingu abil otsitakse vaikimisi kehtivaid õigusakte. Otsingu tulemusena ei kuvata õigusakte, mis üksnes muudavad teist õigusakti või tunnistavad selle kehtetuks. Samuti ei kuvata linnavalitsuse istungi protokolli väljavõtteid (päevakorrapunkte).
Valikute muutmisega saab otsida ka kehtetuid ja tulevikus jõustuvaid akte. Istungi protokollide väljavõtete ja muutvate aktide leidmiseks tuleb kasutada laiendatud otsingut.
NB! Korraldustele ja otsustele koostatakse redaktsioone alates 9. detsembrist 2009. Kehtiva redaktsiooni saamiseks tuleb korralduse juures oleva seoste lingi alt vaadata, kas korraldust on muudetud.


Lihtne otsing

Aktile    I    Prindi    I    PDF    I    Tagasi nimekirja
Akti päis
Tallinna kodurahu tegevuskava kinnitamine juuli-oktoober 2007 ning kuni aastani 2010
Tallinna Linnavolikogu 21.06.2007 otsus number 177
Redaktsiooni kehtivus:21.06.2007 - ...

TALLINNA LINNAVOLIKOGU

 

OTSUS

 

 

Tallinn

21. juuni 2007 nr 177

 

 

 

 

Tallinna kodurahu tegevuskava kinnitamine juuli‑oktoober 2007 ning kuni aastani 2010

 

 

 

Lähtudes kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg 3 punktist 2 ja Tallinna põhimääruse § 6 lõikest 3 ning linnavalitsuse ettepanekust,

 

 

Tallinna Linnavolikogu

 

o t s u s t a b:

 

1. Kinnitada Tallinna kodurahu tegevuskava juuli‑oktoober 2007 ning kuni aastani 2010 vastavalt lisale

2. Tallinna Linnavolikogu Kantseleil teha otsus teatavaks Tallinna Linnakantseleile.

3. Otsust on võimalik vaidlustada Tallinna Halduskohtus (Pärnu mnt 7, Tallinn 15082) 30 päeva jooksul arvates otsuse teatavakstegemisest.

 

 

 

 

Toomas Vitsut

Tallinna Linnavolikogu esimees

 

 

 

Tallinna Linnavolikogu 21. juuni 2007
otsuse nr 177
LISA

 

Tallinna kodurahu tegevuskava kinnitamine juuli‑oktoober 2007 ning kuni aastani 2010

 

 

 

Tallinna turvalisus ja stabiilsus on ohustatud pärast Tõnismäe monumendi teisaldamist. Eesti- ja venekeelsete kogukondade vahel on tekkinud pinged ja usaldamatus, inimeste turvatunne on oluliselt kahanenud. Kujunenud olukorda tuleb hinnata kriitiliselt ja kavandada laiapõhjaline kava stabiilsuse tagamiseks. Väga oluline on selgitada võimalikke julgeolekuriske ja töötada välja  tegevusplaan võimalike julgeolekuriskide ennetamiseks ja maandamiseks.

Tallinn kui pealinn, kus ligi poole elanikkonnast moodustab vene keelt kõnelev elanikkond, ei saa käed rüpes pealt vaadata ja oodata, kuni riigi tasandil valmib tegevusprogramm, mis aitab edaspidi julgeolekuriske ennetada. Tallinna  julgeolek on ohustatud ja seetõttu tuleb meil alustada koheselt venekeelse kogukonna probleemide lahendamisega uues olukorras. Tallinn vajab tegevuskava nii lähiajaks (3‑4 kuud) kui pikemaks perioodiks (3 aastat).

1. Tallinna kodurahu tagamise tegevuskava lähiajaks juuli‑oktoober 2007

1.1 Kujunenud olukorra kaardistamine ja julgeolekuriskide selgitamine

Esmase ülesandena tuleks tutvuda ja analüüsida kujunenud olukorda, kaardistada rahvussuhete pinnal kujunenud hirme ja ohutunnet.

Sellega seoses planeerime viia läbi esimese rahvussuhete alase uuringu juba juulikuus, et saada ülevaade eesti- ja venekeelse kogukonna meelestatusest ja nende omavahelistest suhetest. Uuringu üheks eesmärgiks on selgitada võimalikke konfliktolukordi ja julgeolekuriske. Uuringu tulemustele tuginedes koostatakse tegevusplaan julgeolekuriskide ennetamiseks ja rahumeelse kooselu tagamiseks.

Peame oluliseks jätkata uuringutega lähema 3 aasta jooksul, et järjepidevalt jälgida rahvussuhetes toimuvaid muudatusi, otsida lahendusi vastasseisude ületamiseks ja vastastikuse usalduse taastamiseks.

1.2 Kodurahu foorumite käivitamine

Rahumeelse kooselu taastamiseks on väga oluline korraldada laiapõhjalisi ja avatud dialooge, kus osalevad nii eesti- kui venekeelse kogukonna esindajad ja kus avameelselt arutletakse pingestunud rahvussuhete põhjuste ja probleemide üle. Paljude riikide praktika on näidanud, et avalikkuse hoiakuid ja ühiskonna meelsust on väga efektiivne mõjutada just avalike diskussioonide abil.

Esimene kodurahu foorum toimus 4. mail 2007. Valminud on ka esimesel foorumil tehtud ettekannete kogumik eesti ja vene keeles. Järgmine kodurahu foorum on planeeritud läbi viia 2. juulil 2007. Linnavalitsus kavandab foorumid muuta pidevaks töövormiks, kus mitte ainult ei räägita probleemidest, vaid otsitakse ka lahendusi ja antakse hinnang rahumeelse kooselu taastumisele Tallinnas.

1.3 Kodurahu foorumi ettevalmistavate töörühmade käivitamine

Kodurahu foorumite ettevalmistamiseks on kavas käivitada viis töörühma, kes juba juulikuus alustavad kindlates probleemvaldkondades tööd. Töörühmadesse kavatsetakse kutsuda eesti- ja venekeelse kogukonna esindajad, kelle seas on rahvusvähemuste ühenduste liidreid, rahvusküsimuste spetsialiste, teadlasi-analüütikuid, linnajuhte, riigikogu liikmeid jt. Igasse töörühma kuulub kuni 10 inimest, kes kogunevad regulaarselt, et arutleda konkreetse teema üle. Töörühma ülesandeks on määratleda probleemid konkreetses valdkonnas ja pakkuda välja lahendusi, kuidas neid probleeme võiks lahendada.

Töörühmad hakkavad tegutsema järgmistes teemavaldkondades:

1. võrdõiguslikkus ja seadusandlus;

2. vene noorte tulevik Eestis ja kvaliteetse hariduse tagamine;

3. Eestis elavate rahvusvähemuste ja eestlaste kultuurielule ühisosa leidmine;

4. senise integratsioonipoliitika vajakajäämiste põhjused;

5. info ja meedia.

1.4 Kriisiabi osutamine

Tõnismäe monumendi teisaldamine pingestas ja ohustas paljusid tallinlasi, kes vajavad täiendavat õigus-, sotsiaal- ja psühholoogilist abi. Linnavalitsus tegeleb hetkel kannatada saanud inimeste hulga ja abivajaduste kaardistamisega. Veel tegeleb linnavalitsus kriisiabi korraldamisega, sõlmitud on kokkulepped vastavate teenuste osutamiseks.

1.5 Venekeelse elanikkonna informeerituse parandamine

Vene keelt kõneleval elanikkonnal on oluliselt vähem võimalusi kui eestlastel saada adekvaatset ja kvaliteetset informatsiooni selle kohta, mis toimub Tallinnas, aga ka Eestis üldiselt. Tänu keeleseadusele, mis sätestab eestikeelse tõlketa võõrkeelsete saadete osakaaluks kuni 10% nädala originaalsaadetest, on Eesti televisioonis venekeelsete saadete osa üsna väike: 45 minutit venekeelseid saateid päevas riiklikus televisioonis ning 15 minutit venekeelseid uudiseid. Raadio 4 edastab venekeelset programmi ligi 120 tundi nädalas.

Venekeelse elanikkonna informatsioonilise isoleerituse vähendamine on üks integratsiooni võtmeküsimusi. Mitmeid seni kasutamata võimalusi on ka Tallinnal. Kavandame ajalehtedes Pealinn - Stolitsa käivitada püsirubriigi, mis käsitleb rahvussuhete olukorda Tallinnas, peegeldab uuringute tulemusi, annab ülevaate toimunud foorumitest jms.

1.6 Senise ebapiisava integratsioonipoliitika analüüsimine

Senist riiklikku integratsioonipoliitikat hinnatakse paljuski ebapiisavaks kuna selle abil ei ole suudetud lahendada venekeelse elanikkonna põhiprobleeme:

1. Eesti- ja venekeelse kogukonna üksteisest isoleeritus on jätkuvalt suur, pärast Tõnismäe monumendi teisaldamist on vastatikune usaldamatus veelgi kasvanud.

2. Venekeelne elanikkond tunneb end Eestis teisejärgulisena. Tallinna Ülikooli Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituudi 2005. aasta monitooringu andmetel on 73% eestlaste ja 87 % mitte-eestlaste hinnangul eestlaste  positsioon ühiskonnas oluliselt kõrgem kui mitte-eestlastel. 

3. Monitooringud näitavad, et vene keelt kõneleval elanikkonnal  puuduvad eestlastega võrdväärsed võimalused teha karjääri, saavutada edu poliitikas, töötada riigiametnikuna jne isegi siis, kui nad valdavad hästi eesti keelt.

4. Jätkuvalt on kõrge mittekodanike osakaal.

Selleks, et välja töötada uus ja tõsiseltvõetavam integratsioonipoliitika, on eelnevalt oluline  selgitada, miks senine integratsioonipoliitika ei andnud soovitud tulemusi. Senine integratsioonipoliitika vajab tõsist järelemõtlemist ja ümberhindamist.

Seame eesmärgiks:

1. Analüüsida ja anda eksperthinnang senisele integratsioonipoliitika tulemustele.

2. Anda eksperthinnang, kuivõrd praegune integratsioonipoliitika võimaldas lahendada venekeelse kogukonna probleeme ja vastas nende ootustele.

3. Anda eksperthinnang ja soovitused, millist integratsioonipoliitikat vajab vene keelt kõnelev elanikkond, kuidas lahendada integratsioonipoliitika abil nende peamisi probleeme.

4. Kuidas uut integratsioonipoliitikat välja töötada, millest lähtuda, milliseid eesmärke seada?

5. Milline roll ja ülesanded on integratsioonis täita eestlastel? Kuidas kujundada eestlastel motivatsiooni osaleda integratsiooniprotsessis?

6. Kuidas integratsioonipoliitika abil ületada eesti- ja venekeelse kogukonna isoleeritust? Kuidas suurendada vastastikust usaldust ja sallivust?

2. Tallinna kodurahu tagamise tegevuskava kuni aastani 2010

2.1 Töötada välja Tallinna integratsiooniprogramm

Tallinnal on seni puudunud oma nägemus ja programm venekeelse kogukonna integreerimiseks. Lähtutud on arusaamast, et integreerimisega tegeletakse riigi tasandil tervikuna. Loodud on Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutus (MEIS), valdkonna eest tervikuna vastutab Rahvastikuministri Büroo. Paraku ei ole riigi eestvedamisel korraldatud integratsioon andnud soovitud tulemusi – integratsioonipoliitikat hinnatakse paljuski ebapiisavaks.

Kujunenud olukord on pingeline ja kätkeb endas uusi teravaid vastasseise ja riske.

Teiste riikide praktika näitab, et kohalikel omavalitsustel on täita väga oluline roll rahvusvähemuste integratsioonis. Paljudel linnadel on samal eesmärgil kavandatud ka integratsioonikavad, kus nähakse ette spetsiaalsed meetmed ja toetusprogrammid rahvusvähemuste probleemide lahendamiseks.

Peame oluliseks, et ka Tallinnal oleks oma integratsiooniprogramm ja tegevuskava, mille abil tagada kodurahu ja aidata vene keelt kõneleval elanikkonnal ületada nende ees seisvaid probleeme ja takistusi. Oleme olnud veel kaugel sellest, et teadlikult püüda muuta Tallinnat venekeelse kogukonna jaoks turvalisemaks ja hubasemaks elukeskkonnaks. Peab tunnistama, et seni on olnud võõras mõtteviis, kus linnakodanike seast eristatakse mõni sihtrühm ja hakatakse tema vajadustele vastavalt linnaelu kujundama. Valitseb arusaam, et kõik linnakodanikud vajavad võrdväärselt turvalist ja hubast elukeskkonda. Kahtlemata on see nii, kuid peab suutma eristada ja näha erinevate sihtrühmade probleeme ja spetsiifilisi vajadusi

Ilmselt ei tajugi me paljusid venekeelse kogukonna probleeme. Vähe on mõeldud näiteks sellele, kuidas saab linnas hakkama inimene, kelle eesti keele oskus pole kõige parem. Kas ta on informeeritud ja kas tal on juurdepääs kõigile avalikele teenustele, mida linn pakub ja mis kvaliteediga neid talle pakutakse? Need ja paljud teised küsimused tuleb võtta tõsise tähelepanu alla, kui me tahame, et kõik inimesed tuleksid oma eluga toime ja Tallinnas valitseks rahulik  kooselu.

Tallinna integratsiooniprogrammi eesmärgiks on leida lahendusi järgmistele probleemidele:

-         Kuidas tugevdada rahvusvähemuste positsiooni ja rolli Tallinnas?

-         Kuidas senisest enam kaasata rahvusvähemusi Tallinna arendamisse?

-         Kuidas senisest rohkem kaasata rahvusvähemusi poliitikasse, ettevõtlusesse, tippriigiametkonda, kohaliku omavalitsuse juhtstruktuuri jne?

-         Kuidas tagada vene keelt kõnelevale elanikkonnale juurdepääs kvaliteetsele  haridusele?

-         Kuidas aidata lihtsamalt ja senisest vähemprobleemselt omandada eesti keelt?

-         Milliseid muudatusi tuleks viia sisse Eesti riigi poliitikatesse, et vähendada rahvuse tasemel kujunevat segregatsiooni ja tagada võrdsed võimalused põhirahvusega?

-         Kuidas vähendada mittekodanike arvu?

-         Kuidas suurendada venekeelsete noorte kindlustunnet ja arendada neis soovi osaleda Tallinna arendamisel?

-         Kuidas kujundada usaldust ja sallivamat mõtlemislaadi eesti- ja venekeelse kogukonna vahel?

-         Kuidas kujundada rahvusvähemuste seas eliit ja tugev keskklass, kes on samavõrd vastutav Eesti arengute suhtes kui põhirahvus?

2.2 Suurendada usaldust ja sallivust eesti- ja venekeelse kogukonna vahel

Eestis korraldatud uuringud viitavad sellele, et meil ei ole eri rahvuste vahelist sallivust piisavalt, et luua Eestist stabiilne heaoluriik. Sallivusteoreetikute Iris Pettai, Jüri Kruusvalli, Ivi Proosi jt hinnangul ohustab praegune Eestis kujunenud passiivne sallivusrežiim rahvusriigi julgeolekut. Põhjus seisneb selles, et tegemist on näilise ja pinnapealse sallivusega. Kriitilistes olukordades puudub vastastikune toetus ja üksmeel, ühiskond võib lõheneda vastandlikeks grupeeringuteks. Tõnismäe monumendi teisaldamisega kaasnenud sündmused näitasid seda ilmekalt.

Stabiilsuse tagamiseks Eesti tüüpi rahvusriigis on sallivusteoreetikute hinnangul oluline, et erinevad rahvused üksteist vastastikku väärtustaksid. Sallivusteooria seisukohalt kindlustab rahvusriigi stabiilsuse alles austus ja lugupidamine teiste rahvuste suhtes. Kindlalt võivad end tunda vaid need riigid, kus vastastikused halvustavad stereotüübid, ohud ja hirmutunne on asendunud aktiivse suhtlemise ja lugupidamisega.

Eesmärgid:

1. Analüüsida vähese sallivuse põhjuseid Eestis.

2. Töötada välja ettepanekud ja soovitused, kuidas ületada eesti- ja venekeelse kogukonna vahelist ohutunnet ja kuidas suurendada vastastikust turvatunnet.

3. Töötada välja ettepanekud ja soovitused usalduse ja sallivuse suurendamiseks eestlaste ja vene keelt kõneleva elanikkonna vahel.

2.3 Tagada kvaliteetne haridus vene keelt kõnelevale elanikkonnale

Eesti- ja venekeelne kool tegutsevad üksteisest eraldatult ja isoleeritult. Venekeelsel koolil on suuri raskusi, et kohanduda Eesti riigi ja ühiskonna nõuetega. Kohanemisprotsess on komplitseeritud ja aeglane.

Venekeelne elanikkond ei ole kindel, et praegune haridusreform tagab kvaliteetse hariduse noortele. Reformi eesmärgiks on teadaolevalt õpetada venekeelsetes gümnaasiumites 60% õppeainetest eesti keeles. Sotsioloogilised monitooringud (nt Tallinna Ülikooli Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituudi 2005. a uuring) näitavad, et venekeelsete elanike hoiakud reformi suhtes on pigem kahtlevad ja negatiivsed, kui reformi soosivad. Vaid kolmandik vene keelt kõnelevast elanikkonnast  peab koolireformi otsust heaks ning usub, et selle kaudu paraneb mitte-eesti noorte toimetulek Eestis. Rohkem kui pooled aga kahtlevad selles ning kardavad, et reformi tulemusena võivad venekeelsed noored kaotada oma identiteedi.

Vene keelt kõneleval elanikkonnal ei ole positiivset hoiakut gümnaasiumireformi suhtes, kuna nad ei ole veendunud, et see on parim viis vene noorte eesti keele oskuse parandamiseks. Vene keelt kõnelev elanikkond toetab pigem eesti keele õpetamise evolutsioonilist kui revolutsioonilist stsenaariumit.

Gümnaasiumireform eeldab vene koolidelt uuel tasemel personalipoliitikat, seal töötavate õpetajate suuremahulist ümberõpet ja uute õpetajate valikut lähtuvalt 2007. a reformi vajadustest. Nii olulise sotsiaalse tähendusega haridusreformi ettevalmistamine ja läbiviimine on keeruline ja pikaajaline protsess, kuna eeldab põhimõttelisi muudatusi vene koolide töökorralduses. Paraku pole riik selle ülesandega kuigivõrd edukalt toime tulnud. Kui pikaks kujuneb ülemineku protsess ja kas see on kõikides vene õppekeelega koolides ühesugune, pole hetkeseisuga täpselt fikseeritud.

Eesmärgid:

1. Analüüsida Tallinnas venekeelsete gümnaasiumite valmisolekut viia läbi kavandatud haridusreform.

2. Anda eksperthinnang kavandatud haridusreformi võimalikele tulemustele Tallinnas.

3. Anda eksperthinnang, kuivõrd praegune haridussüsteem Tallinnas on võimeline tagama  vene keelt kõnelevatele noortele kvaliteetset haridust.

4. Anda eksperthinnang ja soovitused, millist haridussüsteemi vajavad vene keelt kõnelevad noored Tallinnas. Kuidas ehitada üles Tallinna haridussüsteemi?

4. Töötada välja ettepanekud ja soovitused, kuidas kasvatada venekeelse kooli konkurentsivõimet Tallinnas: kuidas tõsta õpetajate kvalifikatsiooni, tuua venekeelsetesse koolidesse juurde noori tugevaid õpetajaid ja tugevdada nende koolide materiaalset baasi.

6. Kuidas tagada venekeelsetele noortele juurdepääs eliitkõrgkoolidesse? Milliseid venekeelseid teaduskondi võiks avada eestikeelsetes kõrgkoolides?

7. Kuidas tagada venekeelse elanikkonna juurdepääs eluaegsele kvaliteetsele haridusele Tallinnas?

2.4 Tagada vene keelt kõnelevatele noortele turvaline elu ja tulevik Tallinnas

Vene keelt kõnelevate noorte olukord Eestis on üsnagi probleemne. Uuringute andmetel ei tunne nad end eesti noortega võrreldes samavõrd kindlalt ja turvaliselt ja hindavad omi võimalusi teha karjääri, olla edukas ja lugupeetud märksa madalamalt. Tallinna Ülikooli Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituudi 2005. aasta veebruaris tehtud üle-eestilise monitooringu andmetel väitis 91% venekeelsetest noortest, et neil on suurem oht jääda töötuks kui eestlastel. Teistel rahvustel on uuringu andmetel eestlastega võrreldes oluliselt vähem võimalusi saada tööle riigiasutusse, pääseda juhtivale ametikohale, teha poliitilist karjääri. Ja nii ehk polegi väga üllatav, kui 83% vene noortest ei olnud 2005. aastal rahul Eesti riigi juhtimisega, eesti noorte rahulolematus riigi juhtimisega oli märksa madalam – 48%.

Võimalusi hinnatakse piiratuks ka siis, kui ollakse konkureeriva eestlasega võrdsel tasemel: omatakse Eesti kodakondsust, osatakse eesti keelt, omatakse võrdväärset professionaalset ettevalmistust, kogemusi jne.

Eesmärgid:

1. Tuginedes statistilistele andmetele ja sotsioloogilistele uuringutele selgitada, milline on venekeelsete noorte olukord Tallinnas. Kuidas elab ja tunneb end Tallinnas elav noor rahvusvähemuse esindaja? Kuivõrd on ta oma eluga rahul?

2. Millised on vene keelt kõneleva noore võimalused Tallinnas leida meelepärast tööd, saada haridust?

3. Milline on vene keelt kõnelevate noorte huvi tulla poliitikasse?

4. Millisena planeerivad venekeelsed noored oma tulevikku? Kui paljud soovivad jääda Tallinnasse elama?

5. Ettepanekud ja soovitused, kuidas anda venekeelsetele noortele kindlustunne Tallinnas elamiseks, kuidas muuta nende elu turvalisemaks, kuidas lahendada vene noorte teravaid probleeme. Milliseid sotsiaal-, haridus-, kultuuri- jm programme tuleks selleks käivitada?

6. Ettepanekud ja soovitused, kuidas tõsta venekeelsete noorte konkurentsivõimet ja vähendada vahet eesti noortega võrreldes.

7. Ettepanekud ja soovitused, kuidas ületada eesti ja vene noorte vahelist isoleeritust ja distantseeritust.

8. Ettepanekud ja soovitused, kuidas kasvatada eliiti venekeelsete noorte seast, keda saaks kaasata poliitikasse, ettevõtlusesse, tippriigiametkonda, kohaliku omavalitsuse juhtideks jne.

2.5 Vene keelt kõneleva elanikkonna ja eestlaste kultuurielule ühisosa leidmine

Vene keelt kõnelev elanikkond ja eestlased elavad eraldatud kultuurimaailmas, kus kokkupuuteid on suhteliselt vähe. Eraldatud kultuurielu saab paljuski alguse juba lapse- ja koolipõlves, hiljem on seda isoleeritust juba raske ületada. Eestlaste ja vene keelt kõneleva elanikkonna eraldiseisvat kultuurielu pole seni peetud kuigivõrd suureks probleemiks ja nii on üks oluline integratsioonikanal seni jäänud praktiliselt kasutamata.

Eesmärgid:

1. Tuginedes statistilistele andmetele ja sotsioloogilistele uuringutele selgitada, kuivõrd eraldunud kultuurimaailmas elavad vene keelt kõnelev elanikkond ja eestlased Tallinnas.

2. Milline on kultuurieluline ühisosa; millistel kultuuriüritustel ja kui sageli ühiselt käiakse Tallinnas?

3. Millised on peamised põhjused, mis kultuurielulist eraldumist kujundavad; millist rolli omab siin haridussüsteem, traditsioonid ja harjumused; hoiakud ja stereotüübid jm?

4. Kuidas kultuurilist ühisosa Tallinnas laiendada? Millistest komponentidest võiks kultuuriline ühisosa koosneda? Milline võiks olla kultuurilise ühisosa struktuur ja eesmärgid?

5. Kuidas alustada ühisosa laiendamist Tallinnas? Kes peaks olema ühisosa laiendamise initsiaatoriks? Kuidas saaksid siinkohal kaasa aidata haridus- ja teadus- ning kultuuriministeerium, kohalik omavalitsus aga ka teised asjassepuutuvad institutsioonid ja organisatsioonid?

6. Mida tuleks teha teisiti koolides, kasvatusasutustes ja kodudes, et vähendada kultuurilist eraldumist ja alustada kultuurilise ühisosa leidmist võimalikult vara?

7. Mida on kultuurilise integratsiooni (ühisosa) leidmiseks ette võtnud teised riigid maailmas? Milliseid üldriiklikke programme, strateegiaid, seadusandlikke muudatusi jms on rakendatud? Mida oleks Tallinnal õppida teiste riikide kogemustest?

2.6 Tagada vene keelt kõnelevale elanikkonnale võrdne kohtlemine ja võrdsed võimalused eestlastega

Suur osa venekeelsest elanikkonnast tunneb end Eestis teisejärgulisena. Vastavalt Tallinna Ülikooli Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituudi 2005. a monitooringule arvab 73% eestlaste ja 87% mitte-eestlaste hinnangul on eestlaste positsioon kõrgem kui mitte-eestlastel. 19% eestlastest ja 12% mitte-eestlastest peab positsioone võrdväärseteks. Ebavõrdsus avaldub kõige teravamalt riigiasutusse tööle saamisel, juhtivale ametikohale pääsemisel ja poliitilise karjääri tegemisel. Vene keelt kõnelevaid elanikkonna esindajaid on kriitiliselt vähe Riigikogus, Vabariigi Valitsuses, kohalikes omavalitsustes, avalikus sektoris. Kujunenud olukord on viinud venekeelse elanikkonna võõrandumiseni, nende mõju Eesti ühiskonna arendamisele ja riigi juhtimisele on väike.

Sotsioloogilised monitooringud näitavad, et vene keelt kõnelev elanikkond tajub tõrjumist tööturul, avalikus elus, poliitikas jm ning on selles suhtes rahulolematu. Vene keelt kõnelev elanikkond ei taha jätkata elu Eestis tõrjutud halli massina – kujunenud olukord on pingeline ja kätkeb endas uusi teravaid vastasseise ja riske. Äärmiselt ohtlik on jätkata ühiskonnaelu korraldusega, kus venekeelse elanikkonna stardipositsioon ja konkurentsivõime on nõrgem üksnes rahvuse tõttu.

Eesmärgid:

1. Tuginedes statistilistele andmetele ja sotsioloogilistele uuringutele selgitada, kui suures ulatuses ja millisel viisil vene keelt kõnelevat elanikkonda tõrjutakse.

2. Milles konkreetselt avalduvad tõrjumine? Millistes valdkondades on seda  rohkem, millistes vähem?

3. Analüüsida, mis on nende tõrjumise põhjused? Kuivõrd tulenevad põhjused Eesti seadusandlusest, eesti- ja venekeelse kogukonna isoleeritusest, venekeelse elanikkonna halvast informeeritusest, eestlaste hoiakutest ja arusaamadest kujunenud traditsioonidest või mõnest muust põhjusest?

4. Analüüsida, kui suur on venekeelse elanikkonna tõrjumise hind. Kuivõrd negatiivselt on Tallinna senisele arengule mõjunud nende tõrjumine tööturul, avalikus elus, poliitikas jm, millised negatiivsed tagajärjed on sellega kaasnenud?

5. Milliseid uusi ohte ja riske võib endaga kaasa tuua vene keelt kõneleva elanikkonna jätkuv tõrjumine?

6. Kuidas mõõta vene keelt kõneleva elanikkonna tõrjumist? Milline võiks olla selleks näitajate/indikaatorite süsteem?

7. Mida on rahvusvähemuste kaasamiseks teinud teised riigid maailmas? Milliseid üldriiklikke programme, strateegiaid, seadusandlikke muudatusi jms on rakendatud? Mida oleks Tallinnal õppida teiste riikide kogemustest?

2.7 Parandada elanikkonna informeeritust

1990. aastatel kaldus meedia suurendama Eestis rahvuspingeid ja eelarvamusi – eestikeelne meedia esitas vene keelt kõnelevat vähemust Eestile ohtlike “väljatõrjututena“ ning venekeelne meedia õhutas vaenu vene keelt kõneleva vähemuse hulgas. Rahvuspingete  õhutamine, mis vahepeal oli vaibunud, kerkis uuesti esile pronkssõduri teisaldamise järel.

Eesti- ja venekeelne meedia on teineteisest üsnagi eraldatud, kajastades eri- või samu sündmusi sageli erinevalt. Paljud vene keelt kõnelejad ei jälgi eestikeelset meediat üldse ning saavad väidetavalt eriti päevasündmuste kohta infot teistest riikidest.

Selleks, et avalikkuse informeerituses ja hoiakutes toimuks läbimurre, on eelnevalt vaja ajakirjanikke ja meediaspetsialiste ette valmistada ja koolitada. Ajakirjanikke ja meediaspetsialiste tuleks innustada ja motiveerida rahvussuhete teema vastu suuremat huvi tundma ja seda põhjalikumalt ja järjepidevamalt Eesti meedias kajastama.

Rahvussuhete teemat tuleks senisest enam avada ajakirjanike ja meediaspetsialistide vaatenurgast. Vähendada nende barjääre teema suhtes ning aidata leida motivatsioon ja positiivne roll rahvussuhetega seotud problemaatika käsitlemisel.

Eesmärgid:

1. Analüüsida, milline on olnud eesti- ja venekeelse meedia mõju rahvussuhetega seotud probleemide avalikustamisel Eestis. Kas seda mõju saab hinnata valdavalt positiivseks või negatiivseks?

2. Soovitused ja ettepanekud, kuidas ennetada ja vähendada rahvuspingete õhutamist eesti- ja venekeelses meedias.

3. Eesti- ja venekeelne meedia on teineteisest  üsnagi eraldatud, kajastades eri- või samu sündmusi sageli erinevalt. Soovitused ja ettepanekud, kuidas eraldatust vähendada.

4. Analüüsida, kas eesti- ja venekeelsel meedial on piisavalt motivatsiooni tegeleda rahvusprobleemide käsitlemisega, kuidas motivatsiooni suurendada?

5. Analüüsida, kas eesti- ja venekeelses meedias on piisavalt eestvedajaid, häid liidreid, kes julgevad ja tahavad rahvusteemat käsitleda ja probleemidest avameelselt ja objektiivselt rääkida.

6. Soovitused ja ettepanekud, kuidas suurendada venekeelsete TV ja raadiosaadete osakaalu Tallinnas, aga ka Eestis tervikuna

7. Soovitused ja ettepanekud, kuidas rahvusvähemuste esindajate artiklid ja seisukohad jõuaksid sagedamini eestikeelsesse ajakirjandusse ja vastupidi.

8. Soovitused ja ettepanekud, kuidas innustada ja motiveerida eesti ajakirjanikke tundma suuremat huvi venekeelse elanikkonna probleemide vastu ja seda adekvaatselt kajastama oma väljaannetes.

2.8 Koolitada ja suurendada Tallinna linnaametnike ja spetsialistide pädevust rahvussuhete valdkonnas

Tallinna linnaametnikke ja spetsialiste on seni vähe informeeritud ja koolitatud rahvussuhete teemal. Kuna kavas on töötada välja suuremahuline integratsiooniprogramm ja alustada peatselt ka selle elluviimist, on äärmiselt oluline linnaametnikke ja spetsialiste eelnevalt  ette valmistada ja koolitada.

Eesmärgid:

1. Koolituste eesmärgiks on avada rahvussuhete teema senisest enam linnaametnike ja spetsialistide vaatenurgast. Vähendada koolituste abil linnaametnike ja spetsialistide barjääre teema suhtes ning aidata leida motivatsiooni ja positiivset rolli  integratsiooniprogrammi elluviimisel.

2. Koolitustel tutvustakse uut Tallinna integratsiooniprogrammi, selle eesmärke ja tegevuskava. Selgitatakse, milline saab olema konkreetsete linnaametnike ja spetsialistide roll ja ülesanded integratsiooniprogrammi elluviimisel.

3. Koolitustel tutvustakse teistes riikides väljatöötatud programme, strateegiaid, seadusandlikke muudatusi jms, mida on kohaliku omavalitsuse tasandil rakendatud rahvusvähemuste integreerimiseks. Analüüsitakse, mida on Tallinnal õppida teiste riikide kogemustest.

 

 

 

 

Toomas Vitsut

Tallinna Linnavolikogu esimees