REDAKTSIOON:
Tvk o 09.09.2010 nr 193, jõustumine 01.01.2011,
lugeda euro kasutusele võtmisel õigusaktis märgitud kroonid eurodeks ümberarvestamise kursi alusel
TALLINNA LINNAVOLIKOGU
|
|
OTSUS
|
|
|
Tallinn
|
16. november 2006 nr
330
|
|
|
|
|
Tallinna linna
välisvalgustuse suunad aastateks 2006-2015
|
|
|
|
Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6
lg 1 ja § 37 lg 4 p 2 ning Tallinna Linnavolikogu 9. veebruari
2006 määruse nr 5 “Tallinna arengudokumentide menetlemise kord“ § 17
lg 4 alusel,
|
|
|
Tallinna
Linnavolikogu
|
|
o t s u s t a b:
|
|
|
|
|
1. Kinnitada Tallinna
linna välisvalgustuse suunad aastateks 2006-2015 vastavalt lisale.
2. Arvestada Tallinna
välisvalgustuse suundadega Tallinna linna järgnevate aastate
eelarvestrateegiate ja eelarvete koostamisel vastavalt linna eelarve
võimalustele.
3. Tallinna Linnavolikogu
Kantseleil teha otsus teatavaks Tallinna Kommunaalametile.
4. Otsust on võimalik
vaidlustada Tallinna Halduskohtus (Pärnu
mnt 7, Tallinn 15082) 30 päeva jooksul arvates otsuse
teatavakstegemisest.
|
|
|
|
Toomas Vitsut
|
Tallinna
Linnavolikogu esimees
|
|
Tallinna
Linnavolikogu 16. novembri 2006
otsuse nr 330
LISA
|
|
Tallinna linna
välisvalgustuse suunad aastateks 2006-2015
|
|
|
|
Sisukord
1.
Sissejuhatus. 3
1.1 Linna
välisvalgustusvõrk ja selle areng kuni Eesti taasiseseisvumiseni 5
1.2 Välisvalgustuse
areng alates Eesti taasiseseisvumisest 5
1.3
Välisvalgustusvõrgu tehniline seisukord. 7
1.3.1
Lülitus-jaotusseadmed. 7
1.3.2
Paljasjuheõhuliinid. 7
1.3.3
Õhukaabelliinid. 8
1.3.4
Maakaabelliinid. 8
1.3.5
Juhtmed-kaablid tänavavalgustusliinidest valgustiteni 9
1.3.6
Valgustuspostid. 9
1.3.7
Kesktänavaliinid. 10
1.3.8
Trolli- ja trammiliinipostidel olev tänavavalgustus. 10
1.4
Vandalism välisvalgustusvõrgus. 11
1.5
Välisvalgustusvõrgu seire, turvamine ja juhtimine. 12
2.
Teevalgustus. 13
2.1
Valgustustehniline olukord. 13
2.2
Kasutatavad valgusallikad. 13
2.3
Eesmärgid ja projekteerimise alusdokumendid. 14
2.4
Teevalgustuse kujundamine. 14
2.4.1
Magistraalteed. 14
2.4.2
Juurdepääsuteed. 15
2.4.3
Jalakäijate reguleerimata ülekäigurajad. 15
3.
Pargivalgustus. 16
3.1
Valgusallikad. 17
3.2
Valgustuse olukord ja kavandatavad tegevused. 17
3.2.1
Kadrioru park. 17
3.2.2
Vanalinna bastionivööndi ja selle lähiümbruse pargid. 19
3.2.3
Renoveeritavad pargid. 20
3.2.4 Muud
pargid. 20
4. Vanalinna
valgustus. 21
4.1 Ülevaade. 21
4.1.1
Vanalinna tänavad. 21
4.1.2
Hoonete fassaadid. 21
4.1.3
Kirikud. 22
4.1.4
Linnamüür 22
4.2
Vanalinna valgustuse kujundamine. 23
4.2.1
Vanalinna lähi-, kesk- ja kaugvaade. 23
4.2.2
Prioriteetsed objektid. 24
5.
Monumentide ja skulptuuride valgustus. 28
6. Miljööväärtuslike
piirkondade valgustus. 30
7. Muude
objektide valgustus. 31
8. Ehitus-ja
renoveerimistööd ning vajalikud investeeringud. 31
8.1 Pimedad
tänavad. 32
8.2
Paljasjuheõhuliinide asendamine rippkeerdkaabelliinidega. 32
8.3
Kesktänavaliinide ja trammi-trollibussi kontaktliinidega ühistel postidel
olevate õhuliinide renoveerimine 33
8.4
Majaseintel olevate valgustite üleviimine postidele. 33
8.5
Raudbetoonpostidega tänavavalgustusvõrgu renoveerimine. 34
8.6
Amortiseerunud õhuliinvõrgu asendamine kaabelvõrguga. 34
8.7
Pargivalgustus. 35
8.8
Vanalinna kujundusvalgustus. 35
8.9
Skulptuurid. 36
8.10
Miljööväärtuslikud piirkonnad. 37
8.11 Muud
objektid. 37
9.
Välisvalgustuse alased kohustused ja kulud. 37
10.
Kokkuvõte. 38
Tallinna linna välisvalgustuse
suunad
Kvaliteetsed ja eesmärgikohased välisvalgustuslahendused on
Tallinna linna arengus prioriteetsel kohal.
Käesolevad Tallinna linna välisvalgustuse suunad (edaspidi välisvalgustuse
suunad) hõlmavad linnavalgustuse strateegiat, mis on suunatud nii
funktsionaalse kui esteetilise välisvalgustuse parandamiseks linnas. Välisvalgustuse
suunad ei ole lõplik linnavalgustust käsitlev dokument, vaid pigem suunav
nõuannete ja juhiste kogum, mida võtta aluseks konkreetsete valgustuslahenduste
koostamisel.
Välisvalgustuse suunad on koostanud Tallinna Kommunaalameti
tellimusel Aktsiaselts KH Energia-Konsult.
Välisvalgustuse suundade
koostamise alused
Välisvalgustuse suunad põhinevad järgnevatel arengukavadel,
normidel ja standarditel:
1) Tallinna Linnavolikogu
6. oktoobri 2005 määrusega nr 53 kinnitatud “Tallinna arengukava
2006-2015“;
Linna arengukava eesmärkides on tähtsustatud atraktiivse
välisilmega linna ja ajaloolise pärandi, k.a muinsuskaitseliste väärtuste
säilitamine. Samuti on tähelepanu pööratud turvalisele ja liiklusohutule
elukeskkonnale. Nende eesmärkide saavutamisele aitab kindlasti kaasa linna
välisvalgustuskava väljatöötamine.
2) Tallinna
Linnavalitsuse 24. märtsi 2004 määrusega nr 26 kinnitatud “Tallinna
linna teevalgustusnormid“;
Kuna välisvalgustuses on vajalik eelkõige inimesele
turvalisuse ja mugavuse tagamine (kõnniteed, jalgrattateed, ülekäigurajad),
siis on siinkohal abiks linnavalgustuse arengusuundi määratlevad välisvalgustuse
suunad.
3) Tallinna Linnavolikogu
3. märtsi 2005 määrusega nr 17 kinnitatud “Tallinna haljastuse
arengukava“;
Tallinna haljastuse arengukava sisaldab linnahaljastuse
arenguvisiooni aastani 2015 ning linnaosade haljastuse prioriteete, mille hulka
kuulub ka parkide ja haljasalade valgustus.
4) Tallinna Linnavolikogu
17. juuni 2004 määrusega nr 26 kinnitatud “Kadrioru Pargi
arengusuunad aastani 2018“;
Kvaliteetne valgustuslahendus
omab Kadrioru pargi arengus prioriteetset kohta.
5) Euroopa standard
EVS-EN 13201 Road Lighting, 20.02.2004;
Rahvusvahelises standardis kehtestatud välisvalgustuse
eesmärgid ja normid on aluseks linnade valgustuskavade koostamisel.
6) Tallinna
Linnavalitsuse 4. mai 2005 määrusega nr 50 kehtestatud “Jalakäijate
reguleerimata ülekäiguradade valgustuse tüüpmoodulid“.
Välisvalgustuse suundade
eesmärgid
Tallinna linna välisvalgustuse suundade eesmärgid jaotuvad
põhinedes kolmele peamisele valgustusele seatud ülesandele.
Funktsionaalse valgustuse temaatika seondub välisvalgustuse
suundade esimese eesmärgiga, milleks on linnakodanike ja turistide turvalisuse
ja liikumispiiride suurendamine. Antud temaatika all leiavad välisvalgustuse
suundades käsitlemist tee- ja pargivalgustus.
Valgus, mis tagab eelkõige esteetilise naudingu, on
tihedates seostes välisvalgustuse suundade teise eesmärgiga, mis on Tallinna
linna identiteedi tugevdamine ja kultuuripärandi säilitamine. Tallinna
vanalinna ja linna mitmete monumentide ja linnaskulptuuride unikaalsuse
rõhutamisel on võimalik kasutada erinevaid valguslahendusi, mis tõstavad Eesti
kultuuripärandit vastavalt esile. Välisvalgustuse suundades on pööratud
tähelepanu ka modernsete objektide valgustuslahendustele, need leiavad
käsitlemist muude objektide temaatika all.
Tallinna Kommunaalamet korraldab iga-aastaselt, novembrikuus
arhitektuuri- ja kujundusvalgustuse hindamise konkursi “Põhjala valguspärl“.
Tallinnas on tekkinud ja tekkimas objekte, mis disainvalgustuse abil on
muudetud atraktiivseks ja pilkupüüdvaks. Et innustada tegijaid selles suunas
edasi liikuma, on Kommunaalamet välja töötanud arhitektuuri- ja
kujundusvalgustusalaste tööde hindamise alused, et selgitada välja igal aastal
parim valgustusalane lahendus. Arhitektuuri- ja kujundusvalgustuse hindamisel
lähtutakse kolmest märksõnast: 1. esteetiline disain ja projekt;
2. tehniline disain; 3. projekti maksumus. Igal aastal saab komisjoni
poolt parimaks objektiks tunnistatud valgustuslahendus linnavalitsuse istungil
tunnustatud ning autasustatud tiitliga “Põhjala valguspärl“.
2006. aastal käivitas Kommunaalamet koostöös Kadrioru
Pargi ja mitmete koostööpartneritega projekti “Valgus kõnnib mööda Kadrioru
parki“. Projekti käigus olid pargi käiguteed piiritletud küünalde ja
tõrvikutega ning teatud objektid olid valgustatud kasutades erinevaid
iluvalgustuslahendusi. Käivitatud projekt vääris linnakodanike suure tähelepanu
ning kavas on muuta vähemalt ühe samasisulise valgustusürituse toimumine linnas
heaks tavaks.
Keskkonnasõbralikkus koos kvaliteetsema valgusega on
välisvalgustuse suundade kolmandaks eesmärgiks. Välisvalgustuse arengus
püütakse leida sümbioos energiasäästliku, kuid samas kvaliteetsema ja
linnaolustikku mitmekesisemaks, sealhulgas värvilisemaks muutva valguse
kasutamise vahel. Linnaolustiku valgustuse mitmekesistamisel on vajalik
otsustada, milliseid objekte, mil määral ning kuidas valgustada, sest
kvaliteetsemad valgustuslahendused on kallimad ning vajavad täiendavaid
kulutusi nii energiale kui paigaldiste hooldamisele. Toimiva kooskõla leidmises
peitub eesmärgi saavutamise võti.
Välisvalgustuse suundade struktuur ja koostamise meetod
Välisvalgustuse suundade eesmärkidest lähtuvalt on koostatud
välisvalgustuse suundade struktuur. Välisvalgustuse suundade esimeses
alajaotuses käsitletakse teevalgustust; teises jaotuses pargivalgustust, edasi
vanalinna ja monumentide valgustust, miljööväärtuslike piirkondade ja muude
objektide valgustust. Välisvalgustuse suundade koostamisel on lähedalt tutvutud
ja ideid kogutud järgnevate linnade valgustuskavadest: Lyon, Glasgow, Liege,
Sydney, Melbourne ja Belfast.
Lisaks eelpoolnimetatutele on suundade koostamisel lähtutud
ka Rahvusvahelise Linnavalgustuse Liidu (LUCI liit) korraldatavatel seminaridel
ja konverentsidel käsitletust. Tallinna linn on Rahvusvahelise Linnavalgustuse
Liidu liige alates 2004. aastast. Liit pakub võimalusi kokku viia linnade
valgustusega tegelevaid spetsialiste ja teisi asjast huvitatud isikuid ning
organisatsioone, et diskuteerida teemal kuidas paremini kasutada valgustust
tänapäeva linnapildis ning omandada uusi teadmisi valgustustehnika alal
toimuvatest tehnilistest muutustest, samuti teaduspõhise valgustustehnika
arengu saavutustest ja arengusuundadest.
Arengusuundade koostamise meetodiks valiti nii kirjeldav kui
võrdlev analüüs, mis tähendab, et lisaks konkreetsetele juhistele ja
nõuannetele, kuidas luua või muuta valgustust kõigis eelpoolnimetatud
valdkondades, eelneb alati hetkeolukorra analüüs. Antud ülesehitus tagab
selgema arusaama vajaminevatest töödest ja nende mahtudest. Võimalikke
valgustuslahendusi illustreeriv fotomaterjal on samuti võimaluse korral
esitatud paralleelselt ehk antud hetkel olevana ja võimalikuna. Kasutatud on
fotomontaaži.
Välisvalgustuse suundade
täitmise edukuse määramise mõõdikud ja riskid püstitatud eesmärkide
saavutamisel.
Välisvalgustuse suundade täitmise edukus sõltub linna
võimalustest linnavalgustuse alaseid vajalikke töid finantseerida. Tinglikult
võib teevalgustuse valdkonnas planeeritava tegevuse jaotada esmatähtsusega
tegevuseks nagu kõigi teeregistris olevate ja veel pimedate tänavate
valgustamine, täielikult amortiseerunud tänavavalgustuse elementide (postide,
kaabelliinide, õhuliinide jne) väljavahetamine st tegevus millest sõltub
otseselt linnavalgustuse olemasolu ja selle töökindluse tagamine ning
tegevuseks mille eesmärk on linnaruumi valgustuse abil muuta huvitavamaks,
atraktiivsemaks, keskkonnasõbralikumaks jne. Mõlemad suunad on üldises
kontekstis vajalikud. Kuna kava on koostatud pika perspektiiviga ning
konkreetsete osade kaupa on välja toodud kõik linnavalgustuse valdkonda
puudutavad vajalikud tööd, siis selle tegevuse täitmise mõõdikuteks on
konkreetsed “tükid“, “meetrid“, “üksikud objektid“ jne, mis iga-aastaselt
planeeritakse ja mis jäävad ka mõõdikuteks kava realiseerimise hindamisel.
Välisvalgustuse suundades sisalduva konkreetse tegevuse
realiseerimine sisaldab teatud riske juhul, kui linnal puuduvad vahendid kava
rahastamiseks. Tuleb arvestada olukorraga, kus igaaastase inflatsiooni tõttu
suurenevad tõenäoliselt kulutused materjalidele, kütusele, tööjõule jne.
Tallinna tänavaid hakati regulaarselt valgustama
1787. aastast. 1865. aastal paigaldati Tallinna tänavaile esimesed
gaasilaternad, mida linnavaht pidi igal õhtul eraldi süütama ja hommikul
kustutama. Esimesed kaks elektrilist välisvalgustit Tallinnasse paigaldati
Balti jaama ette 1883. aastal. Laiem üleminek elektrivalgustusele algas
1915. aastal, mil aasta lõpuks oli linna 1 365 gaasilaternast
asendatud elektrivalgustitega 186. Sellest ajast algas linna välisvalgustuse
tormiline areng ning 1939. aastaks oli Tallinna tänavatel
1 464 elektrilist välisvalgustit ja 549 gaasilaternat, mida tuli
igal õhtul ükshaaval sisse ja hommikul välja lülitada. Tänavate valgustamist
polnud võimalik teostada elamute ja hoonete elektrivarustuseks rajatud üldisest
elektrivõrgust, vaid selleks oli vajalik välja ehitada omaette elektrivõrk.
Välisvalgustuse elektrivõrk koosneb toite- ja juhtimisseadmetest,
elektriliinidest (kas õhuliinidest või maakaabelliinidest), postidest,
traaversitest, kronsteinidest, kandetrossidest, maandusseadmetest ning
valgustitest. 1963. aastaks ulatus Tallinna välisvalgustusvõrgu
elektriliinide pikkus juba 347 kilomeetrini ning valgustusvõrku oli selleks
ajaks ühendatud 8 496 valgustit. Koos intensiivse ehitustegevusega,
sealhulgas uute elamurajoonide rajamisega Mustamäele, Õismäele ja Lasnamäele
järgnevatel aastakümnetel, toimus ka linna välisvalgustuse elektrivõrgu
intensiivne arendamine. Eesti taasiseseisvumise ajaks 1991. aastal oli
Tallinnas (koos Saue ja Maardu linnadega) 29 346 välisvalgustit ja
1 187 kilomeetrit elektriliine, millest 688 kilomeetrit
(ligikaudu 58%) olid paljasjuheõhuliinid. Viimasel aastakümnel on Tallinna
linna välisvalgustus saanud kvalitatiivselt uue taseme, kuid jätkunud on ka
kvantitatiivne areng.
Taasiseseisvunud Eesti pealinna välisvalgustuse
kvalitatiivne areng algas 1994. aastal, mil tolleaegse
munitsipaalettevõtte Tallinna Tänavavalgustus poolt paigaldati Vabaduse
väljakule ja Pärnu maanteele 400 W elavhõbevalgustite asemele
122 esimest 250 W naatriumkõrgrõhuvalgustit. Võrreldes
1996. aastaga on Tallinna välisvalgustite arv kasvanud 1,5 korda ja
on 2006. aasta alguseks jõudnud 42 000 piirile (vt joonis 1).
Joonis 1 Välisvalgustite
arvu muutus aastatel 1996-2006
Kuni 1997. aastani oli valgustite juurdekasv
praktiliselt olematu, ajavahemikul 1999-2000 lisandus Tallinna teedele
ligikaudu 1 000 valgustit aastas. Alates 2001. aastast on
lisandunud üle 1 500 valgusti ning areng on kulmineerunud 2004. ja
2005. aastal, mil linnapilti ilmus juba üle 2 000 valgusti (vt
joonis 2).
Joonis 2 Välisvalgustite
juurdekasv aastatel 1996-2006
Välisvalgustuse areng kajastub meie igapäevases linnapildis.
Kui 2000. aasta alguses oli linna haldusele kuuluvatest tänavatest
valgustamata 83,8 kilomeetrit, siis 2006. aastaks oli valgustamata
tänavate hulk kahanenud 22,5 kilomeetrile. Seni halvasti valgustatud
tänavad on saanud tänapäeva nõuetele vastava valgustuse, valgustatud on mitmed pargid
ning rajatud valgustatud terviseradu. Sellise arengu jätkudes võib loota, et
Tallinnat saab varsti kutsuda valguselinnaks.
Ülevaade Tallinna välisvalgustusvõrgu mahust seisuga
1. jaanuar 2006 on toodud tabelis 1.
Tabel 1
Tallinna välisvalgustusvõrk seisuga 1. jaanuar 2006
Nimetus
|
Ühik
|
Kogus
|
Valgusteid kokku,
sealhulgas enne 1994.
a. paigaldatuid
|
tk
„
|
41 990
1 373
|
Valgustatud tänavate ja
teede kogupikkus,
selleks rajatud
välisvalgustusliinide kogupikkus,
neist
- paljasjuheõhuliine
- õhukaabelliine
- maakaabelliine
|
km
„
„
„
„
|
1 728
1 496
206
582
708
|
Välisvalgustuseks
kasutatavaid poste kokku
Postide kuuluvus
- Tallinna Kommunaalamet
sealhulgas
- metallposte
- raudbetoonposte
- puitposte
- trammi ja trollibussi
kontaktvõrk
- Eesti Energia Jaotusvõrk
|
tk
„
„
„
„
„
„
|
35 272
25 392
9 115
12 767
3 510
2 141
7 739
|
Lülitus- jaotusseadmeid kokku
sealhulgas tsentraaljuhtimisel ja seirel
|
tk
„
|
516
508
|
Linna välisvalgustuse töökindluse tõstmiseks,
valgustustehnilise ja ohutustehnilise olukorra parandamiseks on viimasel
aastakümnel tehtud ära märkimisväärne töö. Olulisimat tehtust:
1) enamik Nõukogude Liidu
aegsed välisvalgusteid on vahetatud energiasäästlike ja kaasaegsete vastu,
murranguliseks oli siin 2001. aasta, mil AS KH Energia-Konsult
vahetas kaasaegsete energiasäästlike valgustite vastu ligikaudu 26% linna
välisvalgustitest. 2006. aasta alguseks oli linna
41 990 valgustist alles jäänud veel 1 373 valgustit, mis
olid paigaldatud enne 1994. aastat;
2) ligi
600 kilomeetrist isoleerimata juhtmetega paljasjuhtmelisest õhuliinist oli
2006. aasta alguseks alles jäänud 206 kilomeetrit;
3) tänavavalgustuse kõik
516 lülitus-jaotusseadet on kaasaegsed, neist 508 on varustatud
distantsjuhtimis- ja kontrolliseadmetega;
4) puuteohutuks on tehtud
vanalinna majaseintes olevad ligikaudu 500 valgustuskilpi.
Välisvalgustusvõrku iseloomustab kõige paremini tema
ehitusaeg, sest ajaga on kaasas käinud ja arenenud nii ehituskvaliteet kui
paigaldatud seadmed ning rajamisel kasutatud materjalid.
Järgnevalt käsitletakse Tallinna välisvalgustusvõrgu
põhikomponentide vanuselist jaotust (lähtudes rajamise-paigalduse aastast) ning
tuuakse välja hinnang üldolukorrale.
Kõik lülitus-jaotusseadmed on
alates 1997. aastast vahetatud uute vastu, sealjuures esimesel kahel (1997-1998) aastal
kasutati selleks nn ABB-kilpe, järgnevatel aastatel on kilpe ise
komplekteeritud, arvestades juba konkreetset tänavavalgustuse spetsiifikat.
Ülevaade välisvalgustusvõrgu lülitus-jaotusseadmete uuendamisest on
tabelis 2.
Aastal 2000 varustas AS KH Energia-Konsult
400 lülitus-jaotusseadet ja 2001. aastal ülejäänud
lülitus-jaotusseadmed oma välisvalgustuse juhtimis- ja turvasüsteemi
elektroonsete plokkidega, mis võimaldas seadmete turvamise ning kogu
välisvalgustusvõrgu igapäevase töökorralduse viia kvalitatiivselt uuele
tasemele.
Tabel 2
Välisvalgustusvõrgu lülitus-jaotusseadmete vanuseline jaotus
Paigaldusaasta
|
Kogus tk
|
1997
|
218
|
1998
|
117
|
1999
|
48
|
2000
|
28
|
2001
|
16
|
2002
|
23
|
2003
|
19
|
2004
|
29
|
2005
|
18
|
Kokku
|
516
|
Käesolevaks ajaks vajavad
lülitus-jaotusseadmed jälle täiendamist ning osaliselt ka renoveerimist. Seda
järgmistel põhjustel ja ulatuses:
·
seoses paljasjuheõhuliinide asendamisega õhukaabelliinidega
vajavad 150 lülitus-jaotusseadet, millele on ühendatud või ühendatakse
õhukaabelliine (vt alapunkti 1.3.2), vastavalt ohutustehnilistele nõuetele
täiendamist liinide ette paigaldatavate nähtava lahutuskohaga lülititega (kokku
on vajalik paigaldada ligikaudu 800 turvalülitit, mille paigaldus tingib
omakorda ümberehitusi osades seadmetes);
·
lülitus-jaotusseadmetesse 2000. ja 2001. aastal paigaldatud
juhtimisplokkide ressurss on ammendumas amortiseerumise tõttu; seoses
elektroonika ja infotehnoloogia valdkonna tormilise arenguga tuleb olemasolevad
juhtimisplokid asendada järgmise põlvkonna seadmetega; AS KH Energia-Konsult,
kes on Tallinna linnale valgustusteenuse osutaja 2014. aastani, käivitas
2005. aasta teisel poolaastal töö uue tarkvara väljatöötamiseks ning
juhtimisseadmete ja -plokkide asendamiseks uute ning kaasaegsetega;
arendustööd realiseeritakse täies mahus 2006. ja 2007. aasta jooksul.
Paljasjuheõhuliinide vanuseline jaotus Tallinna linna
välisvalgustusvõrgus on toodud tabelis 3. Pärast 1990. aastat
Tallinnas välisvalgustuse tarbeks uusi paljasjuheõhuliine rajatud ei ole.
Nii töökindluse näitajate kui elektriohutuse seisukohast
(ohtlikkus linnaelanikele) vajavad paljasjuheõhuliinid asendamist
õhukaabelliinidega (Eesti Energia Jaotusvõrk asendas kõik Tallinna
välisvalgustusvõrguga ühistel postidel olevad oma paljasjuheõhuliinid
õhukaabelliinidega juba aastatel 1994-2003).
Tabel 3 Välisvalgustusvõrgu
paljasjuheõhuliinide vanuseline jaotus
Paigaldusaasta
|
Kogus km
|
kuni 1970
|
34
|
1971 – 1980
|
93
|
1981 – 1990
|
79
|
Kokku
|
206
|
Esimene õhukaabelliin Tallinna välisvalgustusvõrku rajati
1994. aastal. Tänaseks on Tallinna välisvalgustusvõrgus õhukaabelliine
582 kilomeetrit, mis moodustab peaaegu 40% valgustusvõrgu liinide
üldpikkusest. Õhukaabelliinidest umbes 2/3 moodustavad rekonstrueeritud
liinid – need on liinid, kus paljasjuhtmed on asendatud õhukaablitega.
1/3 liinide kogupikkusest on uusrajatised.
Kõik õhukaabelliinid on elektriliselt heas tehnilises
seisukorras ning lisaks korralistele hooldustöödele lisakulutusi vaadeldaval
perioodil ei vaja. Rekonstrueeritud liinide puhul tuleb arvestada asjaoluga, et
uued õhukaablid paigaldati olemasolevatele vanadele postidele.
Valgustusvõrgu
maakaabelliinide vanuseline jaotus on toodud tabelis 4.
Tabel 4
Välisvalgustusvõrgu maakaabelliinide vanuseline jaotus
Paigaldusaasta
|
Kogus km.
|
kuni 1970
|
143
|
1971 – 1980
|
169
|
1981 – 1990
|
145
|
1991 – 2000
|
58
|
alates 2001
|
193
|
Kokku
|
708
|
Maakaabelliinid on välisvalgustusvõrgu
rajamise eelistatuim viis kahel põhjusel:
·
maakaabelliin jääb visuaalselt nähtamatuks ja ei risusta linna
elukeskkonda;
·
on kõige töökindlam ja ka ohutum.
Eeltoodust teine väide kehtib, kui rajatud liini tsoonis ei
teostata kaevetöid. Linna keskkonnas see kahjuks nii ei ole. Kuna
välisvalgustuskaablid on võrreldes teiste kommunikatsioonide ja elektrivõrgu
kaablitega väiksema ristlõikega, siis vigastatakse neid kaevetööde teostamisel
võrdlemisi sageli. Maakaabli parandustöö on aga suhteliselt suuremahuline ning
kallis ja kuni kaasaegsete kaablimuhvide kasutuselevõtuni viimasel aastakümnel
ka väheefektiivne, sest parandatud kaabli muhvi niiskumine ning sellest tulenev
lühis oli ja on reeglina vaid ajaküsimus. Vananenud kaablimuhvid vähendavad
tunduvalt kaabelliinide töökindlust. Tallinna vanalinna ja ka kesklinna
välisvalgustusliinidel on kaablite jätkumuhve rohkesti. Osa kaablimuhvidest
tehti juba välisvalgustusvõrgu rajamisel hargnemisteks majaseintel olevate
valgustikilpideni. Üle 30 aasta pinnases olnud maakaablid vajavad
väljavahetamist. Reeglina on nimetatud töid otstarbekas teostada vaid tänava
teiste kommunikatsioonide rekonstrueerimisega samaaegselt.
Omaette probleemiks on kaabelliinid 3 x 220 V
välisvalgustusvõrgus. Nimetatud pingesüsteem hõlmab põhiliselt vanalinna, on
välja ehitatud enne 1960. aastat ning hetkel toidetakse sellest süsteemist
56 lülitus-jaotusseadet, mille liinidele on ühendatud 3 914 põhiliselt
vanalinna (kuid ka mõningate Vana-Kalamaja ja Pelgulinna tänavate) valgustit.
Selles kolmejuhtmelises pingesüsteemis on reeglina kasutatud ainult
kolmejuhtmelisi metallmantliga (tänaseks suures osas läbiroostetanud) kaableid,
kus valgustid ja muud metalltarindid peaksid omama kohalikke maandusseadmeid,
mis on aga jäetud tegemata või käesolevaks ajaks läbi roostetanud. Nende
piirkondade kogu välisvalgustusvõrgu elektripaigaldiste mittevastavusele
ohutusnõuetele on juhitud tähelepanu juba 2000. aasta elektrivõrgu
korralise kontrolli aktis. Kiired lahendused antud küsimuses puuduvad. Neid
piirkondi saab rekonstrueerida järk-järguliselt vaid koos Eesti Energia
Jaotusvõrgu alajaamade pingesüsteemide muutmisega ning uute liinide
paigaldamisega.
Nendeks juhtmeteks-kaabliteks on liinilõigud, mis hargnevad
toiteliinidest ühe-kahe valgustini. Nende nn juhtmelõikude kogupikkus Tallinna
välisvalgustusliinidel on ligikaudu 400 kilomeetrit, need on
liinipikkused, mida koondaruanne (vt tabel 1) ei arvesta, sest statistikas
arvestatakse vaid toiteliine, mis kulgevad mööda teid ja tänavaid.
Õhuliinide puhul on juhe või kaabel välisvalgustusliinist
valgustini lühike, ligikaudu ühe- või mõnemeetrine, olenevalt postil oleva
valgustikonsooli pikkusest. Lühidusele vaatamata peab ka see juhtme- või
kaablilõik olema nõuetekohase isolatsiooniga. Alates 2000. aastast
teostatud valgustite vahetusel on reeglina uuendatud ka need juhtmelõigud ning
on tänu kaasaegsetele isolatsioonimaterjalidele heas seisukorras.
Maakaabelliinide puhul on vaadeldavad juhtme-kaablilõigud
tunduvalt pikemad: kas võrdsed posti kõrgusega või posti ja konsooli kõrgusega.
Need postides olevad juhtmed-kaablid pärinevad nende postide paigaldamisajast.
Seega maakaabelliinidel, mille vanus ületab 30 aastat, arvestades juhtmete-kaablite
teostusaegseid isolatsioonimaterjale (levinuim oli immutatud puuvillpunutis
pluss kumm), vajavad postiviigud lähiaastatel ümberjuhtmestamist.
Kapitaalmahutuste kokkuhoiu eesmärgil loobuti 1960.-1970. aastatel
uusehitusrajoonide sisekvartalites sageli (Tallinnas enim Mustamäel)
välisvalgustusvõrgu teostusest postidel. Värvilise metalli, postide ja
mullatööde kokkuhoiu eesmärgil loobuti traditsioonilisest välisvalgustusvõrgu
ehitamisest ning nii liinid kui valgustid paigaldati majaseintele. Seejuures
rajati välisvalgustusliinid väikeseristlõikeliste (4 kuni 6 mm2)
alumiinium-kaablitega. Tänaseks on elamud erastatud, teostatakse hoonete
fassaadide remonttöid. Seejuures on majaseintel olevad liinid ja valgustid oma
kronsteinidega kujunenud suureks probleemiks nii uutele omanikele kui
välisvalgustuse hooldusfirmale. Ühelt poolt on nii liinid kui valgustid
rekonstrueerimis- ja remonditöödel ees, teiselt poolt lõhutakse liine nende
väikese ristlõike tõttu ning liinide parandamine olukorras, kus nad on jäänud
soojustus- või krohvikihi sisse, on suureks probleemiks. Ka ei vasta
majaseintel olevate valgustitega sisekvartalite valgustatus reeglina kaasaja
normidele – ei ole piisav tulenevalt valgustite paigutuse ja teedevõrgu mitteühildumisest.
Majaseintes ja -seintel kulgevad välisvalgustusvõrgu
juhtmed liinist valgustini (kas alt üles või piki majaseinu) ka enamusel
vanalinna ja paljudel kesklinna majadel. Sõltuvalt liinide paigaldusaastast on
nende tehniline seisukord väga erinev, sest neid on vahetanud vaid üksikud
majavaldajad. Siinkohal oleks otstarbekas lahendus, et hoonete valdajad peavad
hoonetel olevaid valgusteid ja valgustusvõrgu elemente taluma, valgustusvõrgu
omanik aga hea seisma nende korrasoleku eest.
Linna ligi 42 000 valgustist ligikaudu 38 000
on postidel, kuigi postide arv on 35 272. Erinevus tuleb sellest, et osal
postidest on mitu valgustit – kaks kuni kaheksa. Eeltoodud enam kui
35 000 postist kuuluvad Tallinna linnale ja on Tallinna
Kommunaalameti valitsemisel vaid 25 392 posti, ülejäänud on kas Eesti
Energia Jaotusvõrgu postid või ühistranspordi elektrivõrgu postid, millel
asuvad ka välisvalgustid (vt tabel 1).
Välisvalgustusvõrgu postid jagunevad:
·
metallpostideks – 9 115 tk ehk 35,9%,
·
raudbetoonpostideks – 12 767 tk ehk 50,3%,
·
puitpostideks – 3 510 tk ehk 13,8% postide
üldarvust.
Metallpostid on valdavalt tsingitud teraspostid, kuid
vähesel määral on ka malmposte ja alumiiniumposte. Metallpostide osakaal on märgatavalt
suurenenud viimasel aastakümnel. Metallpostide vanuseline jaotus nende
paigaldusaja järgi on toodud tabelis 5.
Tabel 5
Välisvalgustusvõrgu metallpostide vanuseline jaotus
Paigaldusaasta
|
Kogus tk
|
kuni 1993
|
1 405
|
1994 – 2000
|
1 932
|
alates 2001
|
5 778
|
Kokku
|
9 115
|
Alates 1994. aastast
paigaldatud metallpostide seisukorda võib lugeda heaks. Varem paigaldatud
metallpostidest suur osa on nn teraspostid plekkümbrisega alaosas (näiteks
Suur-Karja tänaval vana postkontori ümbruses ja Tammsaare pargis) või
malmvalupostid (näiteks Kalamajas). Teraspostid on amortiseerunud ja vajavad
lähiaastatel väljavahetamist. Sama tuleb teha osa malmpostidega, mis on
pragunenud.
Raudbetoonpostide vanuseline jaotus on toodud
tabelis 6.
Tabel 6 Välisvalgustusvõrgu raudbetoonpostide
vanuseline jaotus
Paigaldusaasta
|
Kogus tk
|
kuni 1970
|
4 717
|
1971 – 1980
|
4 431
|
1981 – 1990
|
3 397
|
1991 – 2000
|
222
|
Kokku
|
12 767
|
Raudbetoonpostide arv viimasel
kümnendil ei ole praktiliselt muutunud. Uusi raudbetoonposte on paigaldatud
vaid üksikutel juhtudel ja vanade postide asendamiseks. Raudbetoonpostide
üldine olukord on postidest halvim. Selle peamiseks põhjuseks on nende vanus
ning sellest tulenev raudbetooni pudenemine ja metallarmatuuri kõrge
korrodeerumisaste, mida on intensiivistanud kloriidide kasutamine tänavatel.
Amortiseerunud raudbetoonpostid on käesolevaks ajaks linna välisvalgustuse
üheks ohtlikumaks elemendiks. Ei tohi unustada, et üks purunev raudbetoonpost
võib kaasa tõmmata ka teised selle liini postid ning nende langemine on ohtlik
nii inimestele kui sõidukeile. Mõningaid niisuguseid juhuseid on viimastel
aastatel juba esinenud. Seetõttu on amortiseerunud raudbetoonpostide vahetus
lähiaastate üks tähtsamaid välisvalgustusvõrgu ohutuse tagamise komponente.
Välisvalgustusvõrgus kasutatavast
11 249 puitpostist kuulub linnale vaid 3 510. Linnale kuuluvate
puitpostide seisukord on rahuldav.
Kesktänavaliinid on välisvalgustusvõrk, mis on teostatud
sõidutee kohale kandetrossidele riputatud valgustitega. Kesktänavaliine on
kasutatud ja kasutatakse kui:
·
tänav või tee ei võimalda postide kasutamist (näiteks Raua
tänav);
·
valgustite paigaldus tänava servale ei taga tänava küllaldast
valgustamist tulenevalt tänava laiusest (näiteks Endla tänav);
·
teeäärsete puude võrad varjavad valguse.
Kesktänavaliinide teostus ja hooldus on märgatavalt kallimad
ja komplitseeritumad postidele rajatud välisvalgustusest, seda järgmistel
põhjustel:
·
kesktänavavalgustid on kuni kolm korda kallimad kohtkindlalt
paigaldatavatest valgustitest;
·
kesktänavavalgustite trossid jm kinnituselemendid on pidevas
liikumises ning seetõttu suhteliselt kiirelt amortiseeruvad. Kui trossid
kinnitatakse hoonetele ja rajatistele, siis sõltub trosside püsivus mitte
ainult liinielementide püsivusest vaid ka hoone või ehitise konstruktsioonist;
·
kesktänavavalgustite hooldus toimub reeglina intensiivse
liiklusega tänava-alal, mitte teeservas või esimesel sõidurajal.
Eeltoodud põhjustel on kesktänavaliinide osatähtsus Tallinna
välisvalgustuses küllalt väike, neid on vaid 3,4% valgustite üldarvust ning
kesktänavaliine ei ole viimasel kümnendil praktiliselt juurde ehitatud. Kuid
olemasolevaid liine ei ole ka renoveeritud (v.a Luise tänaval). Põhjus on
lihtne: kesktänavaliini renoveerimise kilomeeter on tunduvalt kallim näiteks
välisvalgustuse õhuliini renoveerimise kilomeetrist. Sellest tulenevalt on
välisvalgustuse kesktänavaliinide olukord märgatavalt halvem keskmisest, seda
just kesktänavaliinide kinnitustrosside ja nende kinnituselementide osas.
Erilist tähelepanu nõuavad kesktänavaliinid ühistranspordiliinidega tänavatel,
sest trossidel ja kinnituselementidel täheldatakse kohati uitvooludest
põhjustatud ristlõike vähenemisi ja nende esinemiskohad ei ole prognoositavad.
Trolli- ja trammiliinide postidel on ligikaudu
3 000 valgustit, mis asuvad 1 833 trolli- ja
308 trammiliini kontaktvõrgu postil. Need ühistranspordiliinide postid on
ohutustehniliste konfliktsituatsioonide tekkekohad, kus saavad kokku kaks väga
erinevate funktsioonidega ning väga erinevatest toitepunktidest lähtuvat
elektrivõrku ja kus ühe süsteemi rike või käitlusfirma personali vale tegevus
võib seada ohtu nii teise süsteemi säilivuse, töövõime kui personali
tööohutuse. Välisvalgustuse hooldusfirma personal peab oma tegevuses alati
arvestama pingestatud trolli- või trammiliinijuhtmete ja -seadmete mitte
ainult olemasoluga, vaid ka nende pinge all olekuga. Erinevate süsteemide
lähedus eeldab ka erinõudeid välisvalgustusvõrgu ehitamisele. Postidele
paigaldatavad valgustid ja muud välisvalgustusvõrgu seadmed ning liinid peavad
olema kahekordse isolatsiooniga ning kaitsejuhte ei tohi ühendada postidega.
Kahjuks ei ole selle nõude täitmist valdavas osas järgitud, mistõttu ei ole
välistatud kümnete valgustite rivist väljalangemine põhjustatuna ühistranspordi
pinge juhuslikust kandumisest välisvalgustusvõrku.
Välisvalgusvõrgus aset leidnud vandalismijuhtumite arv
alates 2000. aastast on esitatud joonisel 3. Jooniselt nähtub, et
vandalismijuhtumite arv Tallinnas on alates 2001. aastast märgatavalt
vähenenud. Juhtumite analüüsist selgub, et küllalt lühikese aja jooksul pärast
välisvalgustuse juhtimis-, seire- ja turvasüsteemi rakendamisest praktiliselt
lakkasid sissetungid lülitus-jaotusseadmetesse ja nende seadmete lõhkumised
välisvalgustuse väljalülitamiseks, et pimeduse varjus midagi lõhkuda või kuhugi
sisse murda, sest lülitus-jaotusseadme ukse omavolilisel avamisel toimib lisaks
dispetšeri informeerimisele koheselt kohalik helisignaal. Nimetatud
turvasüsteemi ja uudsete tehniliste meetmete abil on viimastel aastatel
suudetud ära hoida ka linna parkmetsadesse rajatud terviseradade valgustuse
suuremad rüüsted.
Aasta keskmine vandalismijuhtumite arv linnaosades aastatel
2001-2005 on esitatud joonisel 4, vandalismikahjud linna ulatuses
tuhandetes kroonides joonisel 5.
Joonis 3 Vandalismijuhtumite
arv välisvalgustusvõrgus (alates 2000. aastast)
Joonis 4 Vandalismijuhtumite
keskmine arv välisvalgustusvõrgus linnaositi
Joonis 5 Vandalismikahjud
välisvalgustusvõrgus aastatel 2001-2005 (tuhandetes kroonides)
Vandalismist tulenevad kahjud
välisvalgustusele on märgatavad ning nii võrgu valdajal, hooldajatel kui
korrakaitse struktuuridel on lähiaastatel vaja rakendada võitlusele sellega
täiendavaid organisatsioonilisi ja tehnilisi meetmeid.
Välisvalgustusvõrk erineb harilikust tarbijaid varustavast
elektrivõrgust selle poolest, et tema kõik või enamik tarbijaid tuleb igal
õhtul pimenemisel sisse lülitada, et valgus süttiks, ning hommikul valgenemisel
välja lülitada, et valgus kustuks. Välisvalgustuse rakendamise esimestel
aastakümnetel süütasid-kustutasid valgusteid selleks otstarbeks palgatud
linnavahid. Üleminekul elektrivalgustusele asuti otsima vähem tööjõukulu
nõudvaid lahendusi. Kahekümnenda sajandi esimesel poolel kasutati selleks
valgustuse piirkonniti kellaaja järgi sisse-väljalülitamist. Sajandi teisel
poolel asendati kellaaja järgi lülitamine valgustusolukorda enam arvestava
valgustundlikul fotoelemendil põhineva nn fotosilmaga. Kuna iga valgusti
varustamine fotosilmaga oli kallis, siis kasutati üht fotosilma valgustirühma
kohta. Selleks, et lülitamisi korrastada ning elektrivõrgu
sisse-väljalülitatuse olukorrast ülevaadet luua, rajati nn välisvalgustuse
juhtimisliinid. Kuna õhuliinides kasutati isolaatoreil paljasjuhtmeid, siis
võis veel hiljaaegu näiteks Peterburi maanteel ja Endla tänaval, aga ka mujal
linna magistraalteedel, näha 5-, 6- ja 7-juhtmelisi tänavavalgustusliine,
kus kuni nelja elektrivarustusjuhet täiendasid kuni kolm juhtimisjuhet.
Niisuguse juhtmete-signaallampide süsteemi ulatus linnas oli siiski suhteliselt
lokaalne ning väikese teabe mahuga valgustusvõrgu töö korraldamisel. Põhilise
teabe allikaks välisvalgustuse mittepõlemise (aga ka valel ajal põlemise) kohta
oli siiski linnakodanik, kuid seda harilikult mitme päevase viivitusega, siis
kui tal oli tekkinud veendumus, et valgustus ilma sekkumiseta ei taastu.
Mõningat leevendust probleemile püüti leida öötundidel sõitvate
järelvaatajate-informaatorite abil. Kuid ka selle meetme efektiivsus ei olnud
kuigi kõrge. Lokaalsetel fotosilmadel põhinev valgustuse sisse-väljalülitamine
kujunes kaootiliseks tulenevalt fotoelementide suhtelisest väikesest
reguleerimistäpsusest, nende parameetrite hajuvusest ja kergest häiritavusest
(näiteks kõrvalise valguse poolt). Väljalülitamistest (näiteks kõrvaliste
isikute poolt) ning kuritarvitustest välisvalgustusvõrgu toiteseadmetes
ülevaade puudus, mis tingis ka valgustuse põlemise väikese töökindluse ja
suhteliselt suure vandalismiaktide arvu (vt jaotist 1.4)
Tänapäeva nõuetele vastav Tallinna välisvalgustusvõrgu
juhtimise, seire ja turvasüsteem töötati välja Tallinna Kommunaalameti
tellimusel AS KH Energia-Konsult poolt, kes selle 2000. aasta
teisel poolaastal ka rakendas. Süsteem põhineb GSM andmesidel, mille kaudu
keskarvuti kontrollib reaalajas välisvalgustusvõrgu olukorda enam kui
3 000 punktis ning etteantud parameetrite ning programmi järgi
teostab lülitus-jaotusseadmete ja liinide sisse-välja lülitamisi. Etteantud
järjekorras kogu linna välisvalgustuse sisse või välja lülitamise 508 lülitus-jaotusseadmest
realiseerib süsteem vähem kui 6 minuti jooksul korralduse saabumisest.
Juhtimissüsteemi üheks ülesandeks on välisvalgustusvõrgu seadmete ja
turvanõuetele vastavate liinide (milleks on linna liikumisradade
välisvalgustusliinid Pirital, Hiiul, Mustamäel jm) kontrolli funktsioon, mis
seisneb selles, et kui kontrollitavat seadet püütakse omavoliliselt avada või
kontrollitavat liini lõhkuda, tekib ahelas katkestus, käivitub alarm ning
kontroller saadab viivitamatult sellekohase teate probleemi olemuse ja asukoha
kohta ööpäevaringselt funktsioneerivale AS KH Energia-Konsult
dispetšerile, kes rakendab operatiivseid meetmeid lähtuvalt Tallinna linna
välisvalgustusvõrgu huvidest. Lisaks dispetšerile saavad jälgida süsteemi
olekut ja tööd ning sisse-välja lülitada vajalikke seadmeid või liine mistahes
asukohast kas hooldustööde teostamiseks või muudel vajadustel, töid korraldavad
ja süsteemi hooldavad selleks volitatud isikud.
Alates 1999. aastast on teevalgustuse projekteerimisel
rakendatud rahvusvahelise elektrotehnikakomisjoni soovitusi, millega on
arvestatud ka praegu kehtivas standardis EVS-EN 13201 ning selle
standardi alusel kehtestatud “Tallinna linna teevalgustusnormides“. Seega,
alates 1999. aastast koostatud projektide alusel ehitatud teevalgustus
Tallinnas vastab kaasaja nõuetele. Olemasoleva välisvalgustuse osalisel
renoveerimisel on valgustite valikul eesmärgiks seatud saavutada maksimaalselt
normilähedane tulemus, kuivõrd olemasolevate postide vahekaugus on seda
võimaldanud. Kokkuvõtteks võib Tallinna suuremate tänavate valgustust lugeda
heaks või rahuldavaks. Kehtivatele normidele ei vasta väiksemate tänavate
valgustatuse ühtlus tihti Nõmme, Kristiine, Pirita ja Põhja-Tallinna
linnaosades, kus teevalgustus on valdavalt Eesti Energia Jaotusvõrgu
elektriliinidega ühistel postidel. Valgustatuse ebaühtlus linna neis
piirkondades tuleneb kas liiga suurest postisammust (postide vahelisest
kaugusest) või aastakümnetega kasvanud kõrghaljastusest.
Teevalgustuses enamkasutatavateks valgusallikateks on:
·
madalsurvenaatriumlambid – kõige energiasäästlikumad, kuid
teevalgustuseks linnas vähesobilikud, sest kiirgavad monokromaatset kollast
valgust, mille tõttu värvid ei ole eristatavad, värviedastusindeks on 0,
Tallinnas ei ole kasutusel;
·
kõrgsurvenaatriumlambid – energiasäästlikud, tööiga
keskmiselt neli aastat, teevalgustuses kõige enam kasutatavad lambid,
värvieraldusindeks 20, värvitemperatuur 2 000 kelvinit (kollase
valgusega);
·
kõrgsurveelavhõbelambid – kõrgsurveelavhõbelampide
valgusviljakus on ligi kaks korda väiksem kõrgsurvenaatriumlampide valgusviljakusest, elavhõbelampide tööiga on keskmiselt kolm aastat,
värvieraldusindeks 40 kuni 60, värvitemperatuur
4 000 kelvinit (külma valge valgusega);
·
metallhaliidlambid – metallhaliidlampide valgusviljakus on
kõrgsurvenaatriumlampidest 15% väiksem, metallhaliidlampide tööiga
3 aastat, nad on väga hea värvieraldusindeksiga (80 kuni 90),
nende värvitemperatuur sõltuvalt lambi tüübist on 2 800 (soe valge
valgus) kuni 4 500 kelvinit (külm valge valgus). Metallhaliidlambid
on eeltoodud lampidest oluliselt kõrgema hinnaga ja
2 800 kelviniliste lampide võimsuse valik on suhteliselt väike.
Tallinna linna teevalgustuses
on kasutusel kõrgsurvenaatriumlampidega valgustid. Teede valgustamiseks on
kõrgsurvenaatriumlampide kasutamine igati õigustatud, kuna lambid on energiasäästlikud,
pika tööeaga, teevalgustuseks piisava valguse kvaliteediga ning soodsa hinna ja
kvaliteedi suhtega.
2.3
Eesmärgid ja projekteerimise alusdokumendid
Teevalgustuse peamised eesmärgid on:
·
suurendada liikluse turvalisust kõikide Tallinna sõiduteede
normikohase valgustuse tagamisega;
·
suurendada jalakäijate turvalisust reguleerimata ülekäiguradadel
spetsiaalse ülekäiguradade valgustuse kasutuselevõtuga;
·
suurendada jalakäijate ja jalgratturite turvalisust kõnni- ja
kergliiklusteede normikohase valgustatuse tagamisega;
·
kasutada kaasaegseid ja energiasäästlikke valgustusseadmeid;
·
vältida valgussaastet;
·
minimiseerida tänavavalgustusseadmeid kasutades teevalgustuseks
ja liikluskorralduseks ühiseid poste.
Teevalgustuse projekteerimisel tuleb juhinduda järgmistest
dokumentidest:
·
standard EVS-EN 13201 Road Lighting;
·
standard EVS-EN 843:2003 Linnatänavad;
·
Tallinna Linnavalitsuse 24. märtsi 2004 määrusega nr 26
kehtestatud “Tallinna linna teevalgustusnormid“;
·
Tallinna Linnavalitsuse 4. mai 2005 määrusega nr 50
kehtestatud “Jalakäijate reguleerimata ülekäiguradade valgustuse tüüpmoodulid“.
Magistraaltee käesoleva arengukava mõistes on linna tee, mis
vastavalt “Tallinna linna teevalgustusnormidele“ on põhiliiklejate suure
(üle 60 km/h) või keskmise (30-60 km/h) liikluskiirusega
ja valgustusolukorra klassiga A või B.
Magistraalteede teevalgustuse ehitamine ja renoveerimine
toimub vastavalt Tallinna magistraaltänavavõrgu arengukavale, üldjuhul
üheaegselt teeehituse, -remondi või renoveerimisega. Tallinna valgustatud
magistraalteede plaan on toodud joonisel 6.
Joonis 6 Tallinna
valgustatud magistraalteed
Magistraalteed valgustatakse
10 meetri kõrgustel koonilistel ning konsooliga metallpostidel. Postide
asetus kuni 15 meeteri laiustel teedel (koos kõnniteega) on üherealine,
laiematel teedel kaherealine või tee keskel asuval eraldusribal üherealiste T-konsoolidega.
Erijuhtudel võib osutuda vajalikuks rohkem kui kahe postirea kasutus.
Sõiduteega vahetult külgnev kõnnitee tavaliselt erivalgustust ei vaja. Kui
kõnnitee asub sõiduteest eemal või takistavad kõnnitee valgustust sõidutee ja
kõnnitee vahelisel eraldusribal kasvavad puud, siis vajab kõnnitee täiendavat
valgustust. Sellisel juhul valgustatakse kõnnitee sõiduteevalgustusega ühistel
või eraldiseisvatel koonilistel metallpostidel kõrgusega 4 kuni
6 meetrit.
Suurel osal Tallinna magistraalteedest liigub ühistransport.
Kui selleks on elektriline ühistransport, siis kasutatakse teevalgustuseks
trammi ja trollibussi kontaktvõrgu poste. Teevalgustuse identiteedi
suurendamiseks Kesklinna piirkonnas on soovitav kasutada spetsiaalselt Tallinna
linna jaoks disainitud poste. Magistraalteede valgustuseks kasutatakse üldjuhul
kõrgsurvenaatriumlampe. Suure jalakäijate intensiivsusega piirkondades tuleb
valgustuse rekonstrueerimisprojektide koostamisel tõsiselt kaaluda kõnniteede
valgustamist metallhaliidlampidega, suurendamaks kvaliteetvalguse kasutamisega
pimedal ajal jalakäijate visuaalset mugavust, eriti Kesklinna piirkonnas.
Juurdepääsuteedeks on kõrvaltänavad, veotänavad,
kvartalisisesed teed, jalgtänavad ja jalgteed, mis vastavalt “Tallinna linna
teevalgustusnormidele“ on valgustusolukorra klassiga C, D või E,
mõningatel juhtudel ka klassiga B.
Ka Tallinna juurdepääsuteede teevalgustuseks on valitud
kõrgsurvenaatriumlamp kui parima ökonoomsuse ja valguskvaliteedi suhtega
valgusallikas. Lähtudes tee gabariitide ning posti kõrguse proportsioonist ning
valgustustehnilistest aspektidest, kasutatakse juurdepääsude valgustuseks poste
valgustite paigalduskõrgusega 8, 6 või 4 meetrit. Miljööväärtuslikes
piirkondades on linnaehituslikult sobilik kasutada piirkonnale iseloomulikku
valgustust. Miljööväärtuslike piirkondade teemat käsitletakse allpool eraldi.
Enamik linnas olevaid jalakäijate reguleerimata
ülekäiguradasid ei oma tänava üldisest valgusfoonist eristuvat valgustust, sest
valgustuse rajamise ajal kehtinud normdokumendid ei esitanud ülekäiguradade
valgustusele erinõudeid. Kõrgendatud nõuded jalakäijate liikumisteede
valgustamisele kehtestati alles 2004. aastal jõustunud “Tallinna linna
teevalgustusnormidega“, konkreetsed nõuded jalakäijate reguleerimata
ülekäiguradade valgustusele aga Tallinna Linnavalitsuse 4. mai 2005
määrusega nr 50 “Jalakäijate reguleerimata ülekäiguradade valgustuse
tüüpmoodulid“. Nimetatud määruse vastuvõtmisest möödunud aasta jooksul on
Tallinnasse rajatud 20 tüüpmoodulite kohast hea valgustusega ülekäigurada.
Tüüpmooduli kohane jalakäijate ülekäiguraja lahendus on fotol 1.
Foto 1 Tüüpmooduli
kohane ülekäiguraja valgustus Pirita tee ühel sõidusuunal
Tüüpmooduli
kohase ülekäiguraja valgustus on lahendatud spetsiaalvalgustitega, mille tüübi
ja asukoha valik on tehtud selliselt, et ülekäigurajal on püstpinna
valgustustihedus oluliselt suurem ülejäänud teepinna rõhttasandilisest
valgustustihedusest, ülekäigurajal tekib positiivne kontrast ning ei suurene
sõidukijuhtidele toimiv räigus. Sõidukijuhi tähelepanu suunamise ülekäigurajale
tagab külma valgusega lambi kasutamine spetsiaalvalgustis, millega saavutatakse
ülekäigurajal sooja ja külma valguse värvikontrast. Enamus Tallinna teid on
käesolevaks ajaks eeltoodud viisil lahendamata, kuid kavandatud on kõigi
jalakäijate reguleerimata ülekäigukohtade sellekohane valgustamine.
Pargivalgustus on äärmiselt komplitseeritud ning eeldab iga
üksikjuhtumi eraldi käsitlemist, kuna eksisteerib mitmeid erinevaid
pargivalgustuse rajamise võimalusi. Oluline on nii turvalisuse tagamine, mis
eeldab rohket valgustust, kui ka pargikujunduslik külg ja taimedele sobilike
kasvutingimuste tagamine, mis omakorda ei tähenda väga külluslikku
valgustamist.
Pargivalgustus peab tagama inimeste turvalisuse, tooma esile
maastikuarhitektuuri ning võimalikult vähe rikkuma taimede normaalseid
kasvutingimusi. Pargivalgustus võib hõlmata nii maastiku iseärasuste,
taimestiku, veekogude, monumentide ja teede valgustamist. Lausvalgustamine,
kontuurvalgustamine, nn kuuvalgus, peegeldamine ja varjutamine on vaid
valikloetelu pargivalgustuse võimalikest lahendustest (fotod 2-6).
Foto 2 Lausvalgustus
Foto 3 Kontuurvalgustus
Foto 4 Kuuvalgus
Foto 5 Peegeldamine
Foto 6 Varjutamine
Tallinna pargivalgustuse areng on
toimunud eelkõige lähtuvalt turvalisuse tagamisest, vähem on pööratud
tähelepanu maastikuarhitektuurile. Maastikuarhitektuuri vähese rõhutamise
põhjused on ühelt poolt tehnilised, teiselt poolt sotsiaalsed. Maastiku
elementide esiletoomine eeldab laialdast süvisvalgustite, maapinnale
paigaldatud valgustite ja pollarvalgustite kasutamist. Paraku puudusid seni
meie kliimatingimustesse sobivad süvisvalgustid ning kõikide
eelpoolnimetatud valgustite kasutamist on takistanud sotsiaalsed-kriminaalsed
põhjused, nagu vandalism ja vargused. Vandalismi suhteline vähenemine loob
eeldused maastikuarhitektuuri enamaks esiletõstmiseks pargivalgustuses.
Tallinna parkide valgustuses on kasutatud:
·
kõrgsurveelavhõbelampe (vt foto 7);
·
kõrgsurvenaatriumlampe (vt foto 8);
·
ja paaril viimasel aastal ka metallhaliidlampe (vt foto 9).
Foto 7 Kõrgsurveelavhõbelambid
Foto 8 Kõrgsurvenaatriumlambid
Foto 9 Metallhaliidlambid
Kõrgsurvenaatriumlampide kasutamine
sobib teevalgustuseks ja haljasalade kõnniteede valgustamiseks, kuid parkide
valgustamiseks on kõrgsurvenaatriumlamp täiesti sobimatu oma madala
värvieristuse poolest – seda eriti rohelise värvuse osas.
Valgustusolukorra analüüsil on pargid jagatud nelja rühma:
·
Kadrioru park;
·
vanalinna bastionivööndi ja selle lähiümbruse pargid;
·
pargid, kuhu on kavandatud olulise mahuga renoveerimis- või ehitustööd;
·
muud pargid.
Eesti üks silmapaistvamaid ehitusmälestisi – Kadrioru
barokne ansambel – omab meie ehituspärandi üldisel taustal ainulaadset
tähtsust. 18. sajandi algul ehitati loss ning barokkpark. Lossi ümbritsevad
kõrvalhooned ja keskne regulaarsete võtetega kujundatud pargiala olid ühe
kunstilis-planeeringulise terviku lahutamatuteks koostisosadeks;
19. sajandi lõpus kujundati vabakujunduslik pargiosa, mis ümbritses
regulaarsete võtetega kujundatud barokkparki; 20. sajandi
30. aastatel kujundati Luigetiigi - Kõlakoja telg, nn
Rahvapark. Sajandite vältel kujunenud kompleks on omamoodi park-muuseum, kus
kajastuvad pargikunsti kõik ajaloolised kujundusvõtted.
“Kadrioru Pargi arengusuunad aastani 2018“ on kinnitatud
Tallinna Linnavolikogu 17. juuni 2004 määrusega nr 26. Sellest
tulenevalt on toimunud ja toimuvad Kadrioru pargis suuremahulised
renoveerimistööd, mis hõlmavad ka pargi valgustust, nii pargi olemasoleva
valgustuse renoveerimist kui uute pargialade täiendavat valgustamist.
Kadrioru pargi valgustusest, nii olemasolevast kui
planeeritavast, annab ülevaate pargiala joonis 7.
Joonis 7 Kadrioru
pargi valgustus
Barokkpargi
ülemise aia (joonisel ala 1) restaureerimisel on aia-ala hämaraks jäetud
ning seda valgustatakse vaid purskkaevude ja miraažiseina valgustusega, millega
on püütud saavutada salapärasuse miljöö.
Barokkpargi alumine aed (joonisel ala 2) on
valgustamata. Pargiosa valgustus on kavandatud rajada koos pargi
restaureerimistöödega. Vastavalt “Kadrioru Pargi arengusuundadele aastani 2018“
on selle pargiosa restaureerimistööd planeeritud ajavahemikku 2005-2006,
kuid töödega ei ole seni alustatud. Alumise aia 1999. aastal koostatud
restaureerimisprojekt vajab kaasajastamist ja valgustus väljaehitamist koos
pargiosa restaureerimistöödega.
Rahvapargi valgustus on renoveeritud Apollo platsil
(joonisel ala 3) ning renoveeritakse Luigetiigi ümbruses (joonisel
ala 4) koos pargiosa renoveerimistöödega 2006.-2007. aastal
vastavalt selle pargiosa miljöö taastamise projektidele.
Russalka (joonisel ala 5) valgustus taastati
ajaloolisel kujul 2005. aastal. Täiendavalt rajati skulptuuri dünaamikat
esiletoov skulptuurivalgustus.
Vabakujunduslikku ja loodusparki läbivad ajaloolised
Kadri (joonisel ala 6) ja Mere allee (joonisel ala 7). Kadri allee on
siiani valgustamata, aga Mere allee valgustus on ebapiisav ning pargi miljööga
sobimatu.
Vabakujundusliku ja looduspargi valgustamata osa pargiteede
valgustus rajati 2005. aastal Kirdetiigi ümbrusesse ja Tammesalusse.
Ringtee (joonisel ala 8) raudbetoonpostidel ja õhuliiniga rajatud
valgustus on amortiseerunud ja parki sobimatu.
2005. aastal valminud valgustusprojektis on
vabakujundusliku ja looduspargi valgustus lahendatud. Valgustus on vaja rajada
Kadri alleele, renoveerida Mere alleel, ringteel ning Mere allee ja alumise aia
vahelisel pargiteel. Samuti on vaja rajada Põhjakivi valgustus ning taimestikku
eksponeeriv dekoratiivvalgustus Kirdetiigi saarele ja ümbrusesse ning
Tammesallu.
Alljärgnevad illustratsioonid iseloomustavad projekteeritud
valgustuslahendust Kadri alleele (foto 10), Mere alleel olevat
(foto 11) ning sinna kavandatud valgustust (foto 12).
Foto 10 Kadri
allee (kavandatav lahendus)
Foto 11 Mere
allee olemasolev lahendus
Foto 12 Mere
allee kavandatud lahendus
Harjuväravamägi ja Lindamägi. Valgustustehniline
seisukord on rahuldav, tehniline seisund hea. Pargivalgustus vajab täiendamist,
et lahendada pargis olevate kultuurimälestusmärkide täiendav valgustamine ning
enam esile tõsta maastiku reljeefi ja eksponeerida bastionimüüri osi. Vajalik
on leida parem valgustuslahendus Linda kujule. Mõlemas pargis on vajalik
asendada kõrgsurvenaatriumlambid metallhaliidlampidega
(2 800 kelvinit). Parkide valgustuslahendused peavad arvestama nii
naabruses oleva Vabaduse väljaku detailplaneeringu kui rajatava Vabaduse
monumendi valgustamise kavadega.
Komandandi aed ja Seitsmelinnuse park. Pargiala
valgustustehniline seisukord on rahuldav, tehniline seisund hea. Esineb
konflikt Lindamäe kõrgsurvenaatriumlampidega ja kõrgsurveelavhõbelampidega
valgustuse vahel. Vajalik on valgustada linnamüür ja skulptuur “Aadam ja Eeva“
ning asendada elavhõbelambid metallhaliidlampidega (2 800 kelvinit).
Parkide valgustus vajab ühtset lahendust parkides olevate seni valgustamata
linnmüüri lõikudega.
Hirvepark. Osale pargist rajati valgustus
2005. aastal, kuid seda pole jätkatud muude prioriteetide tõttu.
Valgustuse projekt on olemas. Projektis on lahendatud ka Lindamäe bastionimüüri
ning pargi skulptuuride valgustus. Pargivalgustuse ehitustööde jätkamisel on
sobilik asendada kõrgsurvenaatriumlambid metallhaliidlampidega
värvitemperatuuriga 2 800 kelvinit.
Toompark. Valgustus on heas seisukorras.
Kõrgsurveelavhõbelampidega teostatud valgustus on parki sobilik. Valgustust
tuleb täiendada mõningate puude valgustamisega ning kaugemas perspektiivis
(Toompea nõlva heakorrastamisel) reljeefi iseärasusi rõhutava valgustusega.
Tornide väljak. Ebaõnnestunud valgustustehniline
lahendus. Suur valgussaaste varjab linnamüüri tornide suhteliselt nõrga
valgustuse. Valgustusprojekt arvestas pargi ümberkujundamisega, kuid ümberkujundus
on seni realiseerimata ning seetõttu asub osa valgusteist ebaloogilistes
kohtades. Vajalik on vähendada valgustite võimsusi, millega väheneks
valgussaaste ning täiendavalt valgustada linnamüüri ning linnamüüri tornide
valgustust. Valgustada tuleks ka linnamüüri tornide katused ja purskkaev “Naine
vaagnaga“ (J. Raudsepp 1935).
Rannavärava mägi. Rannavärava mäe valgustus on
ehitatud koos Estonia huku mälestusmärgi rajamisega ning on säilinud osas
rahuldavas tehnilises seisukorras. Vandaalide poolt vahetult peale valgustuse
ehitamist lõhutud pollarvalgustite rida ei ole taastatud ning seda ei ole ka
vaja taastada. Rannamäe tee äärselt tänavavalgustuspostilt lähtuv
prožektorvalgustus valgustab mälestusmärki ümbritsevat ala, mitte
mälestusmärki. Valgustus puudub Rannavärava mäega külgneval Laia ja Pika tänava
ning Rannamäe tee vahelisel (haljas)alal ning Rannavärava mäe -
Rannamäe tee - Väike Rannavärava tänava vahelisel alal. Suur
Rannavärav ning linnamüür on valgustatud Rannamäe tee poolt, Pika tänava poolt
on Suur Rannavärav valgustamata. Seega kogu Rannavärava mägi ja selle ümbrus
vajavad kogu ala hõlmavat kompleksset valgustuslahendust ning selle
realiseerimist.
Kanuti aed. Ebaõnnestunud valgustustehniline
lahendus. Suur hulk kuulvalgusteid asub väga piiratud alal.
Viruväravamägi. Kaasaegne heas seisundis valgustus.
Parditiik – valgustatud 2006. aastal.
Löwenruh’ park – pargi valgustus on
rajamisel ning valmib 2006. aastal.
Renoveerimisprojektid on koostatud Falgi pargi ja Stroomi
puhkeala kohta Kolde puiestee Lõime tänava suunal.
·
Lillepi park;
·
Kalamaja park;
·
Kase park.
·
Tammsaare park. Tammsaare pargi valgustus on täielikult
amortiseerunud ja südalinna parki sobimatu. Hädavajalik on valgustuse kiire
renoveerimine. Ka valgustuse renoveerimisprojekt koos pargimööbli lahendusega
on koostatud, kuid renoveerimistööde algus takerdus Estonia teatri ja Pärnu
maantee vahelise pargiosa arengu ebaselgusse. Sellest tulenevalt on otstarbekas
pargi valgustuse renoveerimine läbi viia kahes etapis, millest esimesse kuuluks
uue valgustuse rajamine Estonia teatri ja Hotell Viru vahelisse väljakujunenud
pargiossa ning teise, hiljem realiseerimisele kuuluvasse ossa, valgustuse
rajamine “Uue turu“ pargiosale.
·
Pirita rannaala. Tallinna haljastuse arengukava näeb ette
ka Pirita rannapromenaadi projekteerimise ja rajamise.
Jüriöö park. Pargis on valgustatud vaid mälestuskivi
ja üksikud sambad, valgustus on rajatud pinnasesse süvistatud prožektoritega.
Pargi üldvalgustus on ebapiisav. On olemas pargi rekonstrueerimisprojekt ning
hetkel toimuvad selle esimese etapi ehitustööd, kuid pargi valgustuse kohta
kaasaegset kompleksset lahendust koostatud ei ole.
Kodu park, Cederhilmi park, Lembitu park, Politseiaed.
Nimetatud parkidesse on rajatud kaasaegne valgustus, mis on heas seisukorras.
Politseiaias on võimalik suvine purskkaevuvalgustus talveperioodiks asendada
pargipuude dekoratiivvalgustusega.
Tuvi park. Kaasaegne valgustuslahendus on valminud
2005. aastal.
Poolamägi ja Tiigiveski park. Poolamäe pargis valgustus
puudub, Tiigiveski pargi valgustus on täielikult amortiseerunud. Tiigiveski
pargi amortiseerunud valgustuspaigaldis on ühtlasi Juhkentali tänava
teevalgustuse sagedaste väljalülituste allikaks. Piirkonnas on algatatud
Juhkentali, Herne, Püssirohu, Võistluse tänavate, Toonela tee ja Siselinna
kalmistu vahelise maa-ala detailplaneering.
Õie ja Ravila- Lõuna park – valgustatakse veel
2006. aastal.
Kaasaegseid valgustuslahendusi vajavad järgnevad pargid: Räägu,
Koidu, Kiige, Mai, Oravamäe ja Tähe park.
Tallinnale omase identiteedi tagab peamiselt Vanalinn oma
bastionite, linnamüüri, keskaegsete kirikute, tänavavõrgu ja elamutega.
Tallinna Vanalinn kuulub 1997. aastast UNESCO maailmapärandi
nimekirja. Tallinna vanalinna eriline väärtus seisneb eelkõige tänaseni püsinud
keskaegses miljöös ja struktuuris, mis on teistest Põhja-Euroopa pealinnadest
kadunud. Tallinnas kui ühes paremini säilinud keskaegses Euroopa linnas on
peaaegu terviklikult olemas 11.-15. sajandil väljakujunenud tänavate
võrk ja kruntide piirid. Tänu võimsatele kaitseehitistele pole Tallinna
vanalinnas olulisi sõjapurustusi ning, et hooned ehitati valdavalt kivist, on
linna säästnud ka tulekahjud. Samuti ei ole linnas massilisi uusehitisi, mis
vana varju jätaksid ja kõrvale tõrjuksid. Keskaegsel põhikujul on säilinud kõik
olulisemad tollal püstitatud esindus- ja sakraalhooned, aga ka rohkelt
linnakodanike ja kaupmeeste elumaju koos aitade ja ladudega.
Vanalinna valgustuskava põhilised eesmärgid, mis tulenevad
Tallinna linna arengukavas sätestatud linna ajaloolise pärandi, st vanalinna ja
selle lähipiirkonna säilitamise ja eksponeerimise vajadusest, on:
·
tagada vanalinna tänavate valgustusega inimeste turvatunne;
·
mõjutada pimeda aja linnapilti, tõstes valgustusega esile ajaloo-
ja arhitektuuriväärtusi;
·
luua tasakaal keskaegsete tänavate valgustuse ja
arhitektuurivalgustuse vahel.
Vanalinna valgustuse kaablivõrk on üldjuhul vanem kui
30 aastat, seega praktiliselt amortiseerunud. Valgustuse elektrivarustus
on valdavalt 3 x 220 V pingesüsteemis, mis nõuab kohalikku
maanduskontuuri, mis aga üldjuhul puudub. Suur osa vanalinnas kasutusel
olevaist valgusteist on valgustehniliselt ebaefektiivsed.
Vanalinna tänavate valgustamiseks kasutatakse valdavalt
250 W kõrgsurvenaatriumlampidega nn vanalinna tüüpi valgusteid. Valgustid
on ilma reflektoriteta ja seetõttu väheefektiivsed. Madala paigalduskõrguse ja
suure võimsusega lambi kasutamise tõttu on “vanalinna“ valgustite räigus
suhteliselt suur. Kui kõrgsurvenaatriumlamp on sobilik teevalgustuseks, siis
vanalinnas kasutamiseks on selle valguse kvaliteet liiga madal. Madal
värvieristus värvib vanalinna öösel ühtlaselt kollaseks. Läheb kaduma kogu
vanalinna värvikirevus, samuti paemüüride karge hall värvus. Valgustatuse
intensiivsuselt võib vanalinna tänavate valgustatust lugeda üldjuhul heaks,
välja arvatud Viru, Harju ja osaliselt ka Müürivahe tänav, mis vajavad paremat
valgustamist.
Vanalinna hoonete fassaadide kujundusvalgustus on arenenud
isevoolu teed ning häid näiteid leida on suhteliselt raske. Tihti ei arvesta
põhimõtteliselt hea valgustustehniline lahendus ümbruse
valgustuskeskkonda – hooned on üle- või alavalgustatud.
Suur osa vanalinna hoonetest on eraomanduses. Nende hoonete
fassaadide valgustus on paljudel juhtudel ühendatud hoonesisesesse
elektrivõrku, mitte linna tänavavalgustuse elektrivõrku. Tulenevalt sellest
toimub selle valgustuse sisse-väljalülitamine mitte linna
välisvalgustusprogrammi kohaselt, vaid vastavalt omaniku tahtele – on valgusteid,
mis põlevad väga harva või ei põle kunagi (foto 13). Vanalinnast võib
leida ka fassaadi kujundusvalgustuse näiteid, kus fassaadid on risustatud
liigsete või sobimatute valgustitega. Samas on piisavalt ka positiivseid
valgustusnäiteid (foto 14).
Foto 13
Valgustus põles kahel korral viiest
Foto 14 Hea
tehniline lahendus, valgusti kaetud sepiskonstruktsiooniga
Tallinna kirikutornide valgustus rajati aastatel 1998-2001.
Valgustuse rajamisel kasutati kaasaegseid tehnilisi lahendusi ning tulemus on
suhteliselt hea, seda ka võrreldes teiste Euroopa riikide ja linnade
tornivalgustustega. Mõningatel juhtudel on võimalik paremat tulemust saavutada
valgustatuse ühtlustamisega, mitte intensiivistamisega, sest tulenevalt
tornikiivri materjalide valgustustehnilistest omadustest ei ole prožektorite
lisamine efektiivne. Küll aga moodustas kirikutornide valgustusprogramm ainult
esimese etapi Tallinna kirikute fassaadivalgustusprogrammist, kus selle teise
etapini – kirikute fassaadivalgustuse rajamiseni – ei ole tänaseni
jõutud või see on jäänud lõpetamata. Nii näiteks on Oleviste kirik Pika tänava
poolt valgustamata; vaadates sadama poolt, on heledalt valgustatud kirikutornil
aga kiriku enda tume vari.
Foto 15
Niguliste kiriku torn on valgustatud, kuid täielikult puudub
valgustus kiriku hoonel. Peaaegu kõikidel kirikutel puudub detailide
(aknaorvad, nišid, ornamendid jne) valgustus. Heaks ja terviklikuks näiteks on
Pühavaimu kiriku valgustus. Kuigi ka seda saab täiendada, näiteks aknapõskede
valgustusega.
Tallinna vanalinna üks unikaalsemaid objekte on linnamüür ja
bastionid. Jooniselt 8 on näha, et praegu on linnamüürist valgustatud vaid
suhteliselt väike osa. Joonisel on kollasega tähistatud hetkel valgustatud osa,
sinisega on märgitud virtuaalne linnamüür. Kahtlemata vajab enam esiletoomist,
seega ka valgustamist, linnamüüri pimedal ajal linnaelanikele ja -külalistele
mittenähtav osa. Kuid linnamüüri seni eksponeerimata osade valgustuslahendusi
tuleb välja töötada ning rakendada tihedas koostöös muude muinsuskaitseliste
töödega linnamüüril ja selle ümbruses. Vt ka jaotist 3.2.2 “Vanalinna
bastionivööndi ja selle lähiümbruse pargid“.
Joonis 8
Vanalinna välisvalgustus koosneb tänavate üldvalgustusest
ning hoonete ja ehitiste fassaadide valgustusest. Hoonete ja ehitiste
fassaadidest väärivad eraldi käsitlust linnamüür ning bastionid, kirikud ja
nende tornid, samuti Raekoda. Nii vanalinna tänavate üldvalgustus kui vanalinna
hoonete ja ehitiste fassaadivalgustus peavad moodustama ühtse, teineteist
täiendava ja harmoneeruva terviku, luues valge ning inimsõbraliku, oma
lahendustelt sobiva miljöö, välistades suured kontrastid ning valgustuse
üksiklahenduste räiguse (silmade pimestamise) mistahes vaatepunktist.
Vanalinna hoonete fassaadivalgustus on linna
valgustusidentiteedi kujundamise ja ajaloo- ning arhitektuuriväärtuste
eksponeerimise põhilisi vahendeid. Fassaadivalgustuse projekteerimisel tuleb
lähtuda CIE (Rahvusvahelise Energeetikakomisjoni) 1993. aasta
publikatsioonist nr 94 “Guide for Floodlighting“, mis annab soovituslikud
fassaadivalgustuse valgustustihedused sõltuvalt ümbruskonna valgustatusest,
keskkonna tolmu ja heitgaasidega saastatusest, valgustatava pinna materjalist
ja värvusest.
Tallinna vanalinn on vaadeldav kolmelt tasandilt: kaugvaade,
keskvaade ja lähivaade.
Kaugvaade vanalinnale avaneb merelt ning maismaa
vaatekoridoridest, keskvaade vanalinnale avaneb bastionivööndit
ümbritsevatelt teedelt ning lähivaade vanalinna tänavatel jalutades.
Vanalinna kaugvaate kujundavad valgustatud kirikutornid, mis on hästi
vaadeldavad, kuid kirikute tornikiivrid on halvasti nähtavad. Kahjuks puuduvad
ka võimalused tornikiivrite nähtavuse oluliseks parandamiseks tornikiivrite
materjali iseärasuste (tume materjal tumeda taeva taustal) tõttu. Kaugvaate juures
on kaks kõige olulisemat puudust:
1) Sadama poolt vaadelduna jätab Oleviste kiriku
valgustamata kirikuhoone valgustatud kirikutornile tumeda kontuuri. Oleviste
kiriku Pika tänava poolse osa valgustamine on oluline ka lähivaate juures;
2) Russalka piirkonnast vaadelduna varjab öise vaate
vanalinnale sadama valgussaaste.
Keskvaate kujundavad kirikute tornid, Toompea linnus,
linnamüür ja bastionid. Keskvaate juures on kirikute tornikiivrid suhteliselt
hästi nähtavad. Oluliselt parandab öist linnapilti kirikutornide aknaorvade
täiendav valgustamine, mille juures tuleb kasutada valguse värvi kontrasti
põhimõtteid. Toompea linnuse müür on valgustatud Pikast Hermannist kuni Patkuli
trepini, kuid Nunne tänava poolne müüri külg ja Toompea nõlv on valgustamata.
Samas on Toompea nõlv lisaks Harjuvärava mäele üks väheseid kohti Tallinnas,
kus saab valgusega rõhutada reljeefi iseärasusi.
Linnamüür on rohkem kui pooles osas valgustamata. Oluline
on valgustada linnamüüri tornide katuseid, müüride nišše ning linnamüüri käigukoridore,
kasutades oskuslikult valguse ja varju mängu ning valguse värvikontraste.
Linnamüür koos tornidega, ning nende katused, väärivad täies ulatuses
valgustamist, seejuures rõhutades nii nende kui bastionide reljeefi iseärasusi.
Hävinud linnamüüri väravad, Viru värav, Karja värav, Harju värav ning Nunne
värav tuleb tähistada kas pinnasesse või sillutiskividesse süvistatud, pollar-
või erilahendusega valgustitega. Mõningaid vanalinnas kasutatavaid võimalikke
valgustustehnilisi lahendusvariante on esitatud fotodel 16-18.
Foto 16
Kiriku asukoha tähistus valgustatud metall-konstruktsioonidega Lieges
Foto 17
Tornide väljak; fototöötlus
Foto 18
Toompea müür, Nunne tn; fototöötlus
Lähivaate vanalinnale
kujundab tema tänavate valgustus, linnamüüri, kirikute ja ajalooliste hoonete
fassaadivalgustus. Kui tänavavalgustuse osas tagab olemasolev valgustus
üldjuhul turvalisuse, siis valguse kvaliteedilt jätab valgustus soovida, seda
just valgustuse ühtluse, värviedastuse ja valgustuse räiguse osas. Vanalinn
peab saama kvaliteetvalguse piirkonnaks. Tänavavalgustuse ühe osa moodustab
fassaadide valgustus, seda just vanalinnas, kus ta on või peab olema
tänavavalgustuse oluliseks, kohati aga ainsaks valgustusviisiks kas otseselt
tänavale langeva valguse või fassaadidelt peegelduva kaudse valguse näol. Fassaadide
valgustamisel ei tohi unustada valgustamast hoonete detaile ning tänavalt
vabalt vaadeldavaid katuseid.
Vanalinna keskuseks on Raekoja plats ning enamkasutatavad
Viru, Harju, Suur-Karja, Voorimehe ning Nunne tänavad, samuti Pikk, Lai ja Vene
tänav, mis on iseloomulikud ajalooliste hoonete rohkuse poolest.
Järgnevalt esitatud prioriteetsete valgustusobjektide
valikul on lähtutud valgustuse olulisusest, muljest ja sellest mõjust, mis
vanalinn, tema hooned, ajaloo-, arhitektuuri- ja kultuuriväärtused jätavad
nende vaatlemisel (kaug-, kesk- ja lähivaadetel), sest meie kliimatingimustes
on objektid peaaegu pool aastat (ligikaudu 4 000 tunnil aasta
8 760 tunnist) piisavalt vaadeldavad ainult tehisvalgustuse abil. See
tähendab, et piisavalt peavad valgustatud olema nii objektid kui vaatlejad,
objektivalgustusele lisandub täiendav piirkonna üldvalgustus, mis tagab
inimestele hubasuse ja turvatunde.
Järgnev loetelu hõlmab esmajärjekorras lahendamist vajavat valikut.
1) Raekoja
ja Raekoja platsi hoonete fassaadivalgustus
Aastakümne vanune Raekoja fassaadivalgustus tõstab
esile küll Raekoja võrreldes platsi teiste hoonetega (sest nende hoonete
fassaadide ühtses stiilis valgustamiseni senini ei ole jõutud), kuid ei ilmesta
piisavalt selle 600 aasta vanuse esindushoone arhitektuuri, ei too piisavalt
välja hoone eksponeerimist vajavaid detaile. Nii Raekoja kui kogu Raekoja
platsi valgustus vajab kaasaegset ühtses stiilis ajaloolise pealinna
esindusobjektile väärilist valgustuslahendust. Vastav töö on Tallinna
Kommunaalameti poolt tellitud.
Fotodel 19 ja 20 on kujutatud Raekoja
fassaadivalgustuse olemasolev ja kavandatud lahendus.
Foto 19 Olemasolev
lahendus
Foto 20 Kavandatud
lahendus
2) Toompea
müüri ja nõlva valgustus Nunne tänava poolt – oluline kesk- ja
lähivaate seisukohalt;
3) Linnamüüri
ja linnamüüri tornide katuste valgustamine ning hävinud linnamüüri väravate
valgustusega markeerimine (vt linnamüüri valgustuse illustratsiooni
lk 40) – oluline kesk- ja lähivaate seisukohalt;
4) Oleviste
kirikuhoone fassaadivalgustus, see on oluline nii kaug- kui lähivaate
seisukohalt, sealhulgas detailide valgustus;
Foto 21
Näide valgustamist vajavast detailist
5) Niguliste
kiriku fassaadivalgustus – valgustatud üksnes kiriku torn, terviklahendus
puudub.
Foto 22
6) Vanalinna
arhitektuurimälestiste fassaadivalgustused vajavad kaasaegseid
terviklahendusi.
a) Pikk
tänav 17 asuv Suurgildi hoone
Foto 23
Foto 24
b) Pikk
tänav 20 asuv Kanuti gildi hoone
Foto 25
Foto 26
Foto 27 Kavandatav
lahendus
c) Pikk
tänav 24 asuv Oleviste gildi hoone
Foto 28
Foto 29
Foto 30
d) Pikk
tänav 26 asuv Mustpeade maja
Foto 31
Foto 32
e) Lai
tänav 23, Linnateater
Foto 33
Foto 34
f)
Lai tänav 40 hoone. Hoone on renoveerimata. Renoveerimise
tingimustes tuleks ette näha fassaadivalgustuse rajamine.
g)
Lai tänav 47 asuv Hobuveski
Foto 35
h) Vene
tänav 16, Dominikaanlaste klooster
Foto 36
Foto 37
i)
Vene tänav 17
Foto 38
j)
Vene tänav 23
Foto 39
k) Vene
tänav 24, Püha Nikolai Imetegija kirik
Foto 40
l)
Kuninga tänav 1
Foto 41
m) Rüütli
tänav 12
Foto 42
n) Rüütli
tänav 9, Rootsi Mihkli kirik
Foto 43
o) Suur
Karja tänav 8
Foto 44
Fototöötlus
p) Viru
tänav – olemasolev valgustatus on ebapiisav, vajalik on üleviimine
kvaliteetvalgusele, efektiivsemate ning metallhaliidlampidega vanalinna tüüpi
valgustite kasutuselevõtt.
q) Fassaadivalgustuse
rajamine Pika tänava hoonetele nr 2, 4, 6, 7 ja 15.
r) Vanalinna
eelpool käsitlemata tänavate valgustus vajab üldvalgustuse ja
fassaadivalgustuse tänavate kaupa kompleksset käsitlust, renoveerimist
kaasaegsemate ja efektiivsemate valgustite kasutuselevõtuga. Võimalik ja
vajalik teha tänavahoonete valdajate ja linna koostöös.
Tallinna kultuurimälestiste valgustamine kannab kolme
põhiaspekti: arhitektuurset, kultuuriajaloolist ja kaitset tagavat.
Arhitektuurne ja esteetiline aspekt on lähedalt seotud ehk teisisõnu on
eesmärgiks lisada objektile atraktiivsust. Kultuuriajalooline lähtenurk
tähendab eelkõige kultuuriobjektide väärtustamist valgustuse abil ja nende
populaarsemaks muutmist. Kaitse ja säilitamise aspekt kannab endas turvalisuse
tagamise ideed.
Kuigi Tallinna linna suuremad pargid ja haljasalad, kus
kultuurimälestusmärgid paiknevad, on suhteliselt hästi valgustatud, tuleb
siiski nentida, et monumendid ja skulptuurid ise on praktiliselt valgustamata.
Erandi moodustavad Russalka, Linda kuju, Vabadussõja monument G. Otsa
tänava ääres ning Metskits Nunne tänava skvääris.
Kaasaegsest linnaskulptuurist on valgustatud Apollo kuju Kadrioru pargis ja
Hämarik Laikmaa ning Gonsiori tänavate ristmikul. Enamikul juhtudel kandub
skulptuuridele ja monumentidele vaid pargi või tänava üldvalgustus, lokaalset,
spetsiaalset kunstiteosele suunatud valgustust on kasutatud väga vähe.
Hoolimata lokaalse valgustuse rajamise ja käitlemise kulukusest on siiski
oluline rõhutada, et ainult piirkonna üldvalgustuse kasutamine skulptuuride ja
monumentide valgustamiseks ei anna neile objektidele piisavat atraktiivsust ega
aita kaasa nende väärtustamisele ja tähtsustamisele rahva seas. Valiku
tegemisel, milliseid objekte lokaalselt valgustada, tuleb eelkõige silmas
pidada eestlaste kultuuriloo ja ajalooga seotud mälestusmärkide tähtsustamist.
Kuna paljud mälestusmärgid ja skulptuurid paiknevad parkides, siis on sama
oluline näha konkreetse monumendi või skulptuuri valgustust osana tervikust ehk
siis kogu pargiansamblist. Kindlasti tuleks hoiduda üksikute monumentide
kontekstist ja keskkonnast väljarebimisest, efektiivse valgustusterviku loomine
peab olema peamiseks eesmärgiks.
Tabelis 7 on toodud need Tallinna monumendid ja
linnaskulptuurid, mis hetkel on valgustatud kas pargi või tänava
üldvalgustusega või ebasobiliku lokaalse valgustusega. Antud valik on tehtud
kultuuripärandi populariseerimise eesmärgil.
Tabel 7 Valgustatud
ja valgustada kavandatud Tallinna skulptuurid ja monumendid
Jrk nr
|
Asukoht, aadress
|
Mälestise omanik/valdaja
|
Kultuuri-mälestise riikliku registri nr
|
Mälestise nimi
|
1
|
Glehni lossi park
|
Tallinna linn
Nõmme LOV
|
2253
|
Skulptuur “Kalevipoeg“, M. Karmini koopia
N. v. Glehni järgi, 1990 (graniit)
|
2
|
Glehni lossi park
|
Tallinna linn
Nõmme LOV
|
2251
|
Skulptuur “Krokodill“, N. v. Glehn, u. 1908 (graniit)
|
3
|
Estonia pst. 6, Reaalkooli juures
|
Tallinna linn
Kesklinna Valitsus
|
|
G. Lurichi monument, püstitatud 1971, A. Mölder,
P. Tarvas (dolomiit, pronks)
|
4
|
Estonia pst. 8, A. H. Tammsaare raamatukogu juures
|
Tallinna linn, Kesklinna Valitsus
|
|
Kahur ja ankur Kadrioru lahes 1790. a. põhjalastud Rootsi
sõjalaevalt, püstitatud 1897 (malm)
|
5
|
Filtri tee 14, Kaitseväe kalmistu
|
Tallinna linn
Kesklinna Valitsus
|
27092
|
Vabadussõja juhtide mälestussammas
|
6
|
Filtri tee 14, Kaitseväe kalmistu
|
Tallinna linn
Kesklinna Valitsus
|
27093
|
Vabadussõja kavaleride mälestussammas
|
7
|
Kloostrimetsa tee 58A, Tallinna Teletorni juures
|
Tallinna linn,
Pirita LOV
|
|
20. aug. 1991. a. Tallinna teletorni kaitsnute
mälestuskivi, 2005, T. Kangro (graniit, pronks)
|
8
|
Lauluväljak
|
Tallinna linn
Kesklinna Valitsus
|
|
Eesti üldlaulupidude memoriaalansambel, 1969,
A. Murdmaa; graniit
|
9
|
Lindamägi
|
Tallinna linn
Kesklinna Valitsus
|
1309
|
Monument “Linda“, A. Weizenberg, 1920 (pronks)
|
10
|
Narva mnt. ja A. Weizenbergi tänava nurgal
|
Tallinna linn
Kesklinna Valitsus
|
2243
|
Mart Saare monument, A. Kuulbusch,
I. Volkov, 1982 (pronks, graniit)
|
11
|
Paldiski mnt. 145, Tallinna Loomaaed
|
Tallinna linn
Tallinna Loomaaed
|
2226
|
Skulptuur “Ilves“, E. Roos, 1983 (pronks)
|
12
|
Pirita tee
|
Tallinna linn
Pirita LOV
|
|
C. Leroux` monument, M. Karmin, 1989
(roostevaba teras), M. Park`i mälestusmärk, M. Karmin, 2006
|
13
|
Rataskaevu ja Dunkri tänavate ristumiskohal
|
Tallinna linn
|
|
Rattaga linna kaev (14. saj. Kaevu rekonstruktsioon)
|
14
|
Reaalkooli esine skväär (algselt Kadrioru park)
|
Tallinna linn
Kesklinna Valitsus
|
2239
|
Ernst Peterson-Särgava monument, M. Varik, A. Murdmaa, 1985 (graniit)
|
15
|
Komandandi aed
|
Tallinna linn
Kesklinna Valitsus
|
2249
|
Skulptuur “Aadam ja Eeva“, E. Kolk, 1970 (dolomiit)
|
16
|
Tammsaare park, Pärnu mnt poolne murukolmnurk (algselt Viru
väljak 4 bassein)
|
Tallinna linn
Kesklinna Valitsus
|
2247
|
Skulptuur “Merineid“, E. Viies, 1981 (pronks, graniit)
|
17
|
Tammsaare park
|
Tallinna linn., Kesklinna Valitsus
|
|
A. H. Tammsaare monument, J. Soans, R. Luup, 1978
(pronks, graniit)
|
18
|
Toompark, Toompuiestee ääres
|
Tallinna linn
Kesklinna Valitsus
|
|
Eestimaa ametiühingute I kongressi delegaatide monument,
1963, A. Kaasik, U. Tölpus (graniit, pronks)
|
19
|
Tornide väljak
|
Tallinna linn
Kesklinna Valitsus
|
1310
|
Purskkaev “Naine vaagnaga“, J. Raudsepp, 1935
(pronks, graniit)
|
20
|
Vabaduse väljak 8 haljasala
(Wiiralti kohviku vastas haljasalal)
|
Tallinna linn
Kesklinna Valitsus
|
2245
|
Skulptuur “Meremehe naine“, E. Haggi, 1974 (graniit)
|
Linna eri piirkondade valgustuse senine lahendus on puudulik
ja üheülbaline, ei arvesta piirkondade iseärasusi, neis paiknevaid ehitisi ja
nende rajamise ajaloolist tausta. Isegi miljööväärtuslike piirkondade määratlus
ei ole ühene. Seepärast käsitletakse alljärgnevalt vaid mõningaid näiteid ja
tehakse vihjeid võimalikele lahendusvariantidele:
·
Rotermanni kvartal – oluline pöörata tähelepanu
arhitektuurimälestistele sobilikule valgustusele, erinevate valgustuslahenduste
rakendamisele vanade ja uute hoonete ümbruses; piirkonna valgustuslahendus
peaks sisaldama ka kvartalile ainuomaste korstnate pilkupüüdvat valgustamist;
·
Glehni lossi ja trepistiku valgustamisel tuleb silmas pidada
kahte olulist aspekti: esiteks peab valgustuslahendus sobima olemasoleva
arhitektuuriga, teiseks moodustama ümbritseva looduskeskkonnaga toimiva
terviku;
·
Kadrioru ja Põhja-Tallinna valgustuslahendustes tuleks eelkõige
kasutada miljöösse sobivaid, kuid samas efektiivseid valgusteid.
Foto 45 Üks
võimalikest valgustuslahendustest Kadriorus
Foto 46 Kolde
puiesteele 2004. aastal rajatud valgustus
Pirita
jõgi, muul, sild – vajavad kaasaegsemat ning efektiivsemat
valgustuslahendust. Tähelepanu tuleb pöörata veepeegeldusega kaasnevale
efektsele valgustusvõimalusele, vt järgnevat fotot 47.
Foto 47
Teletorn –
linnamaastikul vaieldamatult atraktiivne objekt nõuab sama atraktiivset
valgustust. Mõelda tasuks kahe Tallinna kõrgeima objekti, Teletorni ja Oleviste
kiriku valguslahenduste ühtsusele, samas tekiks ka atraktiivne koosmäng
kaasaegse ja keskaegse arhitektuuri vahel.
Foto 48
Laagna tee sillad –
sildade valgustamine on oluline eelkõige esteetilisuse seisukohalt. Kuid
11 silla valgustuslahendus vajab ühelt poolt omavahelist stiilset
kooskõla, teiselt poolt individuaalset lähenemist, et sillad oleksid
teineteisest pimedal ajal eristatavad nende valgustuslahenduste eripära põhjal.
Headeks näideteks kaasaegse arhitektuuri valgustusest on SEB
Ühispanga rohelise katusekonstruktsiooni valgustuslahendus ja nn Admirali maja
Ahtri tänaval.
Tallinna linna välisvalgustuse prioriteetideks on:
·
Turvalisuse tagamine linnaelanikele ja linna külalistele –
valgustuse ehitus seni veel valgustamata tänavatele, parkidele ja muudele
üldkasutatavatele aladele.
·
Välisvalgustusvõrgu töökindluse tõstmine ja ohutuse
tagamine – paljasjuhtmeliste tänavavalgustusliinide asendamine
kaabelliinidega; kesktänavaliinide renoveerimine; amortiseerunud
raudbetoonpostide ja kaabelliinide väljavahetamine;
3 x 220 V pingesüsteemiga valgustusvõrgu üleviimine
pingesüsteemile 3 x 220/380 V.
·
Vanalinna atraktiivsuse tõstmine – ajaloo-, arhitektuuri- ja
kultuuriväärtuste, sealhulgas linnamüüri pimedal ajal eksponeerimine.
Valgustamata tänavate arv on viimastel aastatel kahanenud
peaaegu kaks korda ning oli 2006. aasta algul 53 kilomeetrit,
sealhulgas linnale kuuluvate valgustamata teede ja tänavate kogupikkus oli
22,5 kilomeetrit, millest 2006. aastal on valgustatud või
valgustamisel 9,1 kilomeetrit. Märgatav osa peateedest, nagu näiteks
Paldiski maantee linna piirini ulatuv valgustamata lõik, Suur-Sõjamäe tänav,
kuuluvad valgustamisele vastavalt Tallinna Linnavolikogu 20. juuni 2005 määrusele
nr 40 “Tallinna
magistraaltänavavõrgu (teedeehitus ja rekonstrueerimine) arengukavale 2005-2014“.
Valgustamisele kuuluvate linnatänavate pikkused linnaosade
kaupa ning valgustuse rajamise arvutuslikud maksumused (siin ja edaspidi
2006. aasta arvestuslikes hindades) on toodud tabelis 8.
Tabelis 8 esitatu ei käsitle eravaldustes olevaid teid ja tänavaid, mille
valgustamine on takerdunud piirkondade kinnisvara arendajate probleemidesse.
Tabel 8 Valgustamist
vajavate tänavate pikkus ja valgustamise arvestuslik maksumus
Linnaosa
|
Pikkus
km
|
Arvestuslik
maksumus
tuhandetes kroonides
|
Haabersti
|
1,7
|
1 600
|
Kesklinn
|
0,7
|
700
|
Kristiine
|
0,7
|
700
|
Lasnamäe
|
6,9
|
6 800
|
Mustamäe
|
0
|
0
|
Nõmme
|
0
|
0
|
Pirita
|
1,2
|
1 200
|
Põhja Tallinn
|
2,1
|
2 000
|
Kokku
|
13,3
|
13 000
|
Pimedate tänavate valgustamine
tuleb realiseerida lähima kahe-kolme aasta jooksul. Valgustamisele kuuluvad
konkreetsed tänavad määratletakse Kommunaalameti aastaplaanidega,
valgustustingimused projekteerimise lähteülesannetega.
Paljasjuheõhuliine on käesoleval ajal 206 kilomeetrit.
Paljasjuheõhuliinidest 34 km on kesktänavaliinid, ligikaudu 40 km on
trolli-trammiliinidega ühistel mastidel. Osa paljasjuheõhuliine tuleb asendada
maakaabelliinidega (vt jaotist 8.6). Rippkeerdkaabelliinidega asendamist
vajab 118,2 km paljasjuheõhuliine. Asenduskogused linnaosade kaupa ning
nende tööde orienteeruv maksumus on toodud tabelis 9. Kuna
paljasjuheõhuliinid on üks rikete sagedasemaid põhjustajaid, siis aastaplaanide
koostamisel tuleb püüda nimetatud tööd planeerida võimalikult lähiaastatesse.
Tööde ohutuks läbiviimiseks rippkeerdkaabellinidel on vajalik nad
väljalülituskohas (lülitus-jaotusseadmes) maandada koos nähtava lahutamisega
toiteallikast. Selleks on vajalik paigaldada ligikaudu 800 maandusnugadega
turvalülitit ning renoveerida 150 lülitus-jaotusseadet.
Tabel 9 Rippkeerdkaabeliinide
asendustööd ja asenduse arvestuslik maksumus
Töö
|
Ühik
|
Kogus
|
Arvestuslik maksumus tuhandetes
kroonides
|
1. Lülitus-jaotusseadmete renoveerimine
|
tk
|
150
|
3 000
|
2. Paljasjuhe õhuliini asendamine
rippkeerdkaabel õhuliiniga,
sealhulgas linnaositi
|
km
|
118,2
|
7 870
|
Haabersti
|
0,2
|
0,2
|
13
|
Kesklinn
|
12,6
|
12,6
|
840
|
Kristiine
|
1,3
|
1,3
|
87
|
Lasnamäe
|
4,0
|
4,0
|
270
|
Mustamäe
|
10,7
|
10,7
|
710
|
Nõmme
|
77,8
|
77,8
|
5 180
|
Pirita
|
4,8
|
4,8
|
320
|
Põhja Tallinn
|
6,8
|
6,8
|
450
|
Kokku
|
|
|
10 870
|
Kuna lülitus-jaotusseadmete
renoveerimise vajadus tuleneb valdavalt rippkeerdkaabelliinide kasutamisest,
siis on nende renoveerimistöödega arvestatud käesolevas jaotises.
Kesktänavaliine on linnas on 34 kilomeetrit,
trammi-trollibussiliinidega ühistel postidel olevate liinide pikkus on
ligikaudu 40 kilomeetrit. Osa kesktänavaliine on teostatud trammi- ja
trollibussiliinidega ühiseid poste kasutades, näiteks Paldiski maantee
Hipodroomi ja Sõle tänava vahelises osas. Kuna käsitletavate liinide
renoveerimistööde ühik-maksumused on ligikaudu võrdsed, siis vaatleme nende
tööde teostamismahtusid ühise paketina. Kesktänava- ja
trammi-trollibussiliinidega ühistel postidel renoveerimist vajavate liinide
pikkus on 28,1 kilomeetrit. Renoveerimistööde mahud ja arvestuslikud maksumused
linnaosade kaupa on toodud tabelis 10.
Tabel 10 Kesktänavaliinide ja
trammi-trollibussi kontaktliinidega ühistel postidel asuvate renoveerimist
vajavate liinide pikkused ning nende tööde arvestuslik maksumus
Linnaosa
|
Pikkus km
|
Arvestuslik maksumus tuhandetes
kroonides
|
Haabersti
|
7,5
|
990
|
Kesklinn
|
4,1
|
540
|
Kristiine
|
2,6
|
340
|
Mustamäe
|
5,2
|
690
|
Põhja
Tallinn
|
8,7
|
1 150
|
Kokku
|
28,1
|
3 710
|
Pirital, Nõmmel ja Lasnamäel
kontaktliinidega ühistel postidel olevaid valgusteid ei ole. Arvestades seda,
et kesktänavaliinide renoveerimisse on eelnevatel perioodidel suhteliselt vähe
investeeritud (tulenevalt nende tööde suuremast ühikmaksumusest võrreldes
paljasjuheõhuliinide asendamisega), siis tuleks esimeste ja ohtlikemate
tänavalõikude renoveerimistööde teostamine kavandada juba aastasse 2007. Kogu
mahu renoveerimistööde jaotus aga määratleda tänavavalgustuse
taastusremonditööde aastaplaanidega sõltuvalt iga-aastastest
finantseerimisvõimalustest.
Majaseintel olevate valgustite üldarv on 1 703. Kuid
neid kõiki ei ole võimalik ega saa juba linnaehituslikult üle viia postidele
(Vanalinnas, Toompeal jm). Seepärast käsitletakse vaid nende valgustite ja
liinide asendamist, kus see on võimalik ja kus see on ohutustehniliselt
möödapääsmatu. Siia alla kuuluvad esmajärjekorras nõukogudeaegsed
mitmekorruselised majad, kus välisvalgustid on majaseintel ja
väikeseristlõikelised (2,5 mm2) alumiiniumjuhtmetega teostatud
välisvalgustusliinid kulgevad mööda majaseinu ja rõdupiirdeid. Andmed
majaseintelt postidele viidavate valgustite arvu ja ümberehitustööde
arvestusliku maksumuse kohta on toodud tabelis 11. Nimetatud
rekonstrueerimistööde iga-aastane maht tuleb kavandada lähtuvalt finantseerimise
võimalustest.
Tabel 11 Seintel olevate
valgustite üleviimine postidele
Linnaosa
|
Üleviidavate
valgustite arv
|
Arvestuslik maksumus tuhandetes
kroonides
|
Haabersti
|
80
|
2 400
|
Kesklinn
|
163
|
4 800
|
Kristiine
|
99
|
3 000
|
Lasnamäe
|
248
|
7 400
|
Mustamäe
|
395
|
12 000
|
Nõmme
|
18
|
500
|
Pirita
|
12
|
300
|
Põhja
Tallinn
|
183
|
5 500
|
Kokku
|
1 198
|
35 900
|
Tänavavalgustusvõrgus on hetkel 12 912 raudbetoonposti
ning enamus neist on vanemad kui 20 aastat, kuid haruldused ei ole
1960. aastate paigaldised (näiteks suur osa Mustamäest, ka Majaka tänava
piirkond Lasnamäel jne). Asendamist vajavate raudbetoonpostide arv ning posti
asendusega kaasneva kaablivõrgu arvestuslik renoveerimistööde maksumus on
toodud tabelis 12.
Kuna käesolevad välisvalgustussuunad hõlmavad eelolevat
üheksat aastat, siis sellesse ajavahemikku peaks mahtuma 6 430 posti
(ning sellega kaasnevate kaabelliinide) asendus, mis moodustab peaaegu
50% postidest. Olemasolevatest postidest ligikaudu 2 000 on juba
praegu sellises seisukorras, et vajavad vahetamist sel või järgmisel aastal.
Tööde maht on suur, seepärast tuleb tööd jagada 9 aasta peale, alustades
ohtlikematest kohtadest. Konkreetsed asenduspiirkonnad ja mahud tuleks
määratleda aastaplaanidega sõltuvalt rahalistest võimalustest.
Tabel 12 Raudbetoonpostidega
tänavavalgustusvõrgu renoveerimine
Linnaosa
|
Asendatavate
postide arv
|
Arvestuslik maksumus tuhandetes
kroonides
|
Haabersti
|
500
|
15 000
|
Kesklinn
|
1 310
|
40 000
|
Kristiine
|
400
|
12 000
|
Lasnamäe
|
1 320
|
39 000
|
Mustamäe
|
1 500
|
45 000
|
Nõmme
|
500
|
15 000
|
Pirita
|
100
|
3 000
|
Põhja
Tallinn
|
800
|
24 000
|
Kokku
|
6 430
|
193 000
|
Amortiseerinud õhuliinivõrgu asendamine tuleb teostada
tänavatel, teedel ja aladel, kus eksisteerib veel vana
paljasjuheõhuliinvälisvalgustusvõrk, ning:
·
liinide renoveerimine senisel kujul ei ole võimalik, näiteks
Eesti Energia Jaotusvõrk on õhuliinvõrgu asendanud kaabelvõrguga ja
välisvalgustus on jäänud vanadele puitpostidele mille vahekaugus on liiga suur
tagamaks tänava normide kohast valgustamist, nagu Väike-Patarei tänaval;
·
õhuliinide säilitamine ei ole linnaehituslikult esteetiliselt
sobilik, sest naabrusse on kerkinud uued (rekonstrueeritud, renoveeritud) teed
ja rajatised, näiteks Tartu maantee ja Gonsiori tänava vaheliste väiketänavate
õhuliini lõigud pärast Tartu maantee ja Gonsiori tänavate rekonstrueerimist.
Haabersti, Nõmme ja Kristiine
linnaosades paljasjuhevälisvalgustusliine enam ei ole.
Ülevaade eeltoodud rekonstrueerimistööde mahtudest ja nende
arvestuslikust maksumusest on toodud tabelis 13.
Iga-aastased tööde mahud tuleb määratleda lähtudes
konkreetsetest situatsioonidest ja vajadustest, st milliseks on situatsioon
kujunenud konkreetse aastaplaani koostamise ajaks.
Tabel 13 Õhuliinvõrgu
asendamine kaablivõrguga
Linnaosa
|
Rekonstrueeritava
võrgu pikkus, km
|
Arvestuslik maksumus tuhandetes
kroonides
|
Kesklinn
|
7,7
|
7 600
|
Lasnamäe
|
3,0
|
3 000
|
Mustamäe
|
1,7
|
1 700
|
Pirita
|
1,3
|
1 300
|
Põhja
Tallinn
|
2,8
|
2 800
|
Kokku
|
16,5
|
16 400
|
Tabel 14
Ehitatav/renoveeritav
pargivalgustus
|
Arvestuslik maksumus tuhandetes
kroonides
|
Kadrioru park, sh.
|
4 800
|
Kadri allee
|
1 000
|
Mere allee
|
2 000
|
Vabakujunduslik ja looduspark
|
1 400
|
Looduspargi taimestiku
dekoratiivvalgustus
|
400
|
Harjuväravamägi
|
500
|
Lindamägi
|
100
|
Komandandi
aed
|
100
|
Hirvepark
|
2 000
|
Toompark
|
200
|
Tornide
väljak
|
500
|
Rannavärava
mägi
|
1 000
|
Tammsaare
park I etapp
|
2 000
|
Politseiaia
talvevalgus
|
200
|
Koidu park
|
500
|
Tiigiveski
ja Poolamägi
|
1 000
|
Räägu park
|
100
|
Ravila
park
|
800
|
Õie park
|
500
|
Kiige park
|
400
|
Tähe park
|
1 000
|
Mai park
|
200
|
Oravamäe
park
|
1 000
|
Kokku
|
16 900
|
Tabel 15
Nr
|
Objekt
|
Arvestuslik maksumus tuhandetes
kroonides
|
1
|
Oleviste kiriku fassaadivalgustus
|
1
000
|
2
|
Toompea müüri ja nõlva valgustus Nunne tänav piirkonnas
|
400
|
3
|
Linnamüüri valgustus, sh.
|
5
700
|
|
Tornide väljak
|
2
000
|
|
Linnamüüri lõik Suurtüki tn - Rannamäe tee
|
1
000
|
|
Suur Rannavärav Pika tänava poolne külg
|
500
|
|
Linnamüür Vene tänava ääres
|
400
|
|
Linnamüüri Müürivahe tänava lõik Harju tänav -
Karjavärava plats
|
400
|
|
Linnamüür Komandandi aia ääres
|
600
|
|
Pika jala värav
|
400
|
|
Toompea müür Pika jala ääres
|
400
|
4
|
Linnamüüri väravate tähistus
|
1
500
|
5
|
Raekoja fassaadivalgustus
|
4
300
|
6
|
Raekoja platsi hoonete fassaadivalgustus
|
10
000
|
7
|
Niguliste kiriku fassaadivalgustus
|
2
000
|
8
|
Vanalinna arhitektuurimälestiste
valgustus, sh
|
7
100
|
|
Pikk tänav 17, Suurgildi hoone
|
500
|
|
Pikk tänav 20, Kanuti gildi hoone
|
500
|
|
Pikk tänav 24, Oleviste gildi hoone
|
400
|
|
Pikk tänav 26, Mustpeade maja
|
500
|
|
Lai tänav 23, Linnateater
|
400
|
|
Lai tänav 40
|
400
|
|
Lai tänav 47, Hobuveski
|
400
|
|
Vene tänav 16, Dominikaanlaste klooster
|
1
000
|
|
Vene tänav 17
|
400
|
|
Vene tänav 23
|
400
|
|
Vene tänav 24, Püha Nikolai Imetegija kirik
|
600
|
|
Kuninga tänav 1
|
400
|
|
Rüütli tänav 12
|
400
|
|
Rüütli tänav 9, Rootsi Mihkli kirik
|
400
|
|
Suur Karja tänav 8
|
400
|
9
|
Vanalinna tänavate valgustus
|
5
000
|
|
KOKKU
|
37
000
|
Tabel 16
Jrk.
Nr.
|
Asukoht, aadress
|
Mälestise nimi
|
Arvestuslik maksumus tuhandetes kroonides
|
1
|
Glehni lossi park
|
Skulptuur “Kalevipoeg“
|
160
|
2
|
Glehni lossi park
|
Skulptuur “Krokodill“
|
150
|
3
|
Estonia pst. 6
|
Georg. Lurichi monument
|
85
|
4
|
Estonia pst. 8
|
Kahur ja ankur
|
45
|
5
|
Filtri tee 14,
Kaitseväe kalmistu
|
|
285
|
6
|
Filtri tee 14,
Kaitseväe kalmistu
|
|
170
|
7
|
Tallinna Teletorni
juures, Kloostrimetsa tee 58A
|
|
100
|
8
|
Lauluväljak
|
|
680
|
9
|
Lindamägi
|
Monument “Linda“
|
130
|
10
|
Narva mnt -
A. Weizenbergi tänava nurk
|
Mart Saare monument
|
100
|
11
|
Paldiski mnt 145,
Tallinna Loomaaed
|
Skulptuur “Ilves“
|
70
|
12
|
Pirita tee
|
C. Leroux` monument
|
100
|
13
|
Rataskaevu ja Dunkri
tänavate. ristumiskoht
|
Rattaga linna kaev
(14. sajandi kaevu rekonstruktsioon)
|
130
|
14
|
Reaalkooli esine skväär
(algselt Kadrioru park)
|
Ernst Peterson-Särgava
monument
|
100
|
15
|
Komandandi aed
|
Skulptuur “Aadam ja
Eeva“
|
85
|
16
|
Tammsaare park
|
Skulptuur “Merineid“
|
180
|
17
|
Tammsaare park
|
A. H. Tammsaare
monument
|
130
|
18
|
Toompark
|
Eestimaa ametiühingute
I kongressi delegaatide monument
|
160
|
19
|
Tornide väljak
|
Purskkaev “Naine
vaagnaga“
|
180
|
20
|
Vabaduse väljak 8
|
Skulptuur “Meremehe
naine“
|
80
|
|
KOKKU
|
|
3
120
|
Tabel 17
Valgustatavad objektid
|
Arvestuslik maksumus tuhandetes
kroonides
|
Rottermanni kvartali dekoratiivvalgustus
|
400
|
Glehni lossi ja trepistiku valgustus
|
600
|
Kokku
|
1 000
|
Tabel 18
Valgustatavad objektid
|
Arvestuslik maksumus tuhandetes
kroonides
|
Pirita
sild ja jõeäärne valgustus
|
2 000
|
Laagna tee
11 silda
|
3 300
|
Teletorn
|
3 200
|
Kokku
|
8 500
|
Linna tee või tänava välisvalgustus on üks selle tee või
tänava kvalitatiivne element, koostisosa, mis reeglina asub teemaal ja kuulub
tee omanikule. Ühtki linna teed või tänavat ei tohi rajada ega rekonstrueerida
ilma selle elemendi väljaehitamise või rekonstrueerimiseta vastavuses
kehtestatud normidega.
Vajalik on välja töötada regulatsioon, mis tagaks tee või
tänavaga vahetult piirnevatel hoonetel ja ehitistel tänavavalgustuseks välja
ehitatud või ehitatava valgustuspaigaldise elementide (kronsteinide,
valgustite, trossikinnitite jms) paigaldamisvõimaluse.
Tulevikus on mõistlik kõigi vanalinna hoonete, väljaspool
vanalinna aga kõigi ühiskondlike hoonete ja enam kui 3-korruseliste
ehitiste ja hoonete projektide koosseisus esitada Tallinna Linnaplaneerimise
Ametile ka hoone välisfassaadi valgustuslahendus koos välisfassaadi pimeda aja
vaatega.
Uute hoonete ning ehitiste püstitamisel, olemasolevate ja
rekonstrueeritavate hoonete ja ehitiste rekonstrueerimisel, finantseerivad
hoonete fassaadide välisvalgustuse tehniliste tingimuste ning normide kohase
rajamise või rekonstrueerimise nende hoonete ja ehitiste omanikud ning reeglina
projekteeritakse ning ehitatakse see valgustus ühendamiseks linna
välisvalgustusvõrku.
Tallinna linna kanda on nende välisvalgustuspaigaldiste elektri-
ja hoolduskulud, mis on ühendatud linna välisvalgustusvõrku. Välisvalgustite,
mida toidetakse hoonete ja ehitiste elektripaigaldistest, elektri- ja
hoolduskulud kuuluvad kandmisele hoonete ja ehitiste omanike poolt.
Käesolevas kavas Tallinna välisvalgustuse
renoveerimistöödeks kuni 2015. aastani kavandatud kulutused
2006. aasta hindades moodustavad 339,4 miljonit krooni
(vt tabel 19), millest teevalgustusele kulub 272,8 miljonit
krooni, sealhulgas on arvestatud veel valgustamata linnatänavate
valgustamisega. Teevalgustuskulutuste jagunemine linnaosade kaupa on toodud
tabelis 20, kusjuures neile lisanduvad kulutused magistraalteede
teevalgustusele vastavalt Tallinna Linnavolikogu 20. juuni 2005määrusega
nr 40 kehtestatud “Tallinna magistraal-tänavavõrgu (teedeehitus ja
rekonstrueerimine) arengusuunad 2005-2014“. Linnaosadest suurima summa
vajadus Mustamäe linnaosa välisvalgustuse rekonstrueerimiseks tuleneb sellest,
et linnaosa valdavalt raudbetoonpostidel õhuliinvälisvalgustusvõrk pärineb
1960. aastatest, seega on üle 40 aasta vanune, ning hiljem on
sellesse võrku võrreldes teiste piirkondadega vähem investeeritud.
Kavakohaselt tuleb kõige eelpooltoodu realiseerimine
määratleda igaks eelolevaks aastaks koostatava plaaniga, arvestades nii
finantseerimise võimalusi, kui selleks aastaks kujunenud situatsiooni, st
konkreetsete tööde vajadusi. Tööd, mis realiseerimiseks vajavad elektriprojekte
(aga mitte kõik eelpool toodud tööd seda ei vaja) on vajalik aasta võrra ette
kavandada, et nad teostamise ajaks oleks kindlustatud situatsioonile ja kõigile
nõudmistele vastavate projektidega.
Tabel 19 Tallinna linna
välisvalgustuse rekonstrueerimiskulutused kuni 2015 aastani
Planeeritav töö
|
Arvestuslik maksumus tuhandetes
kroonides
|
Osatähtsus kogusummast %
|
Teevalgustuse (p. 8.1 – 8.6) rekonstrueerimine
|
272 880
|
80,4
|
Pargivalgustuse rekonstrueerimine
|
16 900
|
5,0
|
Vanalinna dekoratiivvalgustuse ehitus
|
37 000
|
10,9
|
Skulptuuride valgustus
|
3 120
|
0,9
|
Miljööväärtuslike piirkondade valgustuse ehitus
|
1 000
|
0,3
|
Eriobjektide valgustuse ehitus
|
8 500
|
2,5
|
Kokku
|
339 400
|
100,0
|
Tabel 20 Teevalgustuse (p. 8.1 –
8.6) rekonstrueerimiskulude jagunemine linnaosade kaupa
Linnaosa
|
Arvestuslik maksumus tuhandetes
kroonides
|
Osatähtsus kogusummast %
|
|
Haabersti
|
20 503
|
7,5
|
|
Kesklinn
|
54 480
|
20,0
|
|
Kristiine
|
16 627
|
6,1
|
|
Lasnamäe
|
56 470
|
20,7
|
|
Mustamäe
|
60 600
|
22,2
|
|
Nõmme
|
21 180
|
7,8
|
|
Pirita
|
6 620
|
2,4
|
|
Põhja Tallinn
|
38 400
|
13,3
|
|
Kokku
|
272 880
|
100,0
|
|
|
|
|
|
Toomas Vitsut
|
Tallinna
Linnavolikogu esimees
|